terve mõistus ei ole eelis
Sunday, February 29, 2004
Elu Eestis
Taevas on selge ja sinine. Eestis on elu tore. Kõikidel on hea ja mugav olla, valitsus on demokraatlik, rahvas on see, kes otsustab. Riiki juhitakse kindlakäeliselt, koalitsioon on alati üksmeelne ja stabiilne.
Päike paistab peaaegu alati ja vihma sajab haruharva ainult nii palju, kui vaja.
Keskmine perekond näeb kaunistatud äärtega fotol välja selline: tore ning muhe perepea, korralik, hoolitsev ema ja kaks last, kes omavahel väga hästi klapivad ja üldse ei tülitse. Pluss veel koer ja kass, kes ka imehästi läbi saavad, vahel isegi üksteise kaisus magavad. Üldse on peresisesed suhted korras, kõik teavad kõike ja muresid lahendatakse koos, keegi ei pea üksi hakkama saama. Pealegi on jagatud probleem vaid pool oma endisest raskusest.
Pere ja koduloomade taustaks on suur just remonditud maja, mille ukse all seisavad kaks autot. Aed on täis lilli, viljapuusid, põõsaid. Värvid on kõikjal kirkad.
Kõikidel on rõõmsad näod, päikegi naeratab veidi.
Inglise keelses maailmas on selle jaoks väljend picture perfect life, mis sobib hästi ka seda vaadet kirjeldama.
Kuid kui foto käest panna, vajub kõik sujuvalt laiali, värvid tuhmuvad ning kõik tundub kuidagi hägusem, samas hoopis teisiti selgem.
“Olen isana ebaõnnestunud. Kui lapsed olid väikesed, siis veetsin töö juures pikki päevi. Käisin parteikoosolekutel, ka siis kui oli teada, et selline režiim ei saa enam kaua kesta. Ta oli oma aja ära elanud. Õnneks olin piisavalt tark, et õigel ajal parteist välja astuda ja pühendada ennast uue riigi loomisele. Seegi võttis enamuse ajast ja koju jõudsin tavaliselt hilja.
Mõnikord harva suutsin end kokku võtta ja viia lapsed kuhugi, näiteks loomaaeda. Aga ka seal, nende väikeste raudsete puuride vahel tundsin selgesti, et olin kuskile kõrvale vajunud, eraldunud. Ei olnud enam vajalik. Lapsed jooksid omapäi ringi ja küsisid mult vaid jäätiseraha. Naine jäi must maha või liikus kiiresti edasi, kui mõnda looma pikemalt silmitsema jäin.
Kuid siis ma ei viinud neid enam välja. Olin niigi üksi, ei tahtnud endale meelde tuletada seda kurbust, mis on mu hinge jäänud nendest harvadest kordadest perega. See oli liiga raske, see üksinduse kannatamine inimeste hulgas. Üritasin seda enda eest varjata ning eitada.
Muidugi ei ole kõik algusest peale halb olnud. Kui naise, Mailaga, seitsmekümnendate lõpus tutvusin, oli maailm ilus ja õnnelik. Ja mina ka. Olime noored ja armunud. Abiellusime ja meid pandi korterinimekirja. Varsti jäi Maimu rasedaks ning elamine ämma-äia juures muutus kitsaks. Siis otsustasingi parteisse astuda, mitte poliitilistel kaalutlustel, aga just selle korteri pärast. Järgmisel kuul olimegi uhked päris oma kodu omanikud. Aga siis, peale esimest last, sündis veel teine ja paari aastaga hakkasime aina enam lahku kasvama. Muresid oli liiga palju, me ei osanud enam teineteisest rõõmu tunda. Minu tööpäevad pikenesid vastavalt sellele eraldumisele.
Pärast meie riigi taassündi jäin poliitikast kõrvale: ärindus oli suuremate võimaluste maa ja hakkasin üles ehitama oma firmat. Raha tuli kiiresti ja palju. Olid sobivad võimalused ja oskasin neid ära kasutada. Aga siis, nelja-viie aasta pärast, hakkas mul halvemini minema. Äri läks pankrotti ja sellega tuli kaela hunnik jamasid. Sain aga sõbra kaudu uue töö ja asjad jooksid jällegi paika. Nii olen elanud kuni eelmise aastani. Vahetasin küll ameteid, aga liikumine oli vaid horisontaalne, sest alati oli mõni sõber, kelle poole pöörduda. Oleme ju kõik vanad üli-, keskkooli kaaslased.
Kuni eelmise aastani...Olin pikalt ühel ametikohal. Võib-olla oleksin pidanud liikuma ja mitte jääma paigale, aga siiski jäin. Võib-olla oleks pidanud minema tagasi poliitikasse...
Just siis, kui olin endale võtnud järjekordse suure, kuid soodsa laenu, jäin ilma oma tööst. Jälle otsisin üles oma vanad sõbrad, aga nemad ei teinud minust enam välja. Olin liiga sügaval sopas, millega meedia mind loopis. Mind vallandati, sest muutusin liiga ahneks. Ei pannud firma rahasid kõrvale mõistlikult. Ja kuna kõik tuttavad tegelevad samasuguste mahhinatsioonidega, siis oli neil liiga ohtlik minuga suhelda.
See, et oma firmalt varastasin, palka sain, oli ikka liiga vähe, et rahuldada seda rahanõudlust, mis valitses meie peres. Naisel oli vaja pidevalt midagi osta. Poeg tahtis tuhandete viisi taskuraha. Ja tütar samamoodi niikaua, kui ta veel meiega elas. Võtsin laene, tegin endale krediitkaarte, ühesõnaga, elasin üle oma võimete. Seda kõike selleks, et mitte näha välja nagu viimane tobu, sõites paar aastat vana autoga või elades kuskil lagunevas, mõni aasta tagasi remonditud majas.
Praegu olen täiesti alla andnud. Ei üritagi enam tööd leida. Raha, mis oli kuidagi kõrvale pandud, on kohe-kohe otsa saamas. Tegelikult ei teadnudki, miks ma seda kogusin, võib-olla alateadvuslikult. Viimased paar kuud olen iga päev sõitnud Ontikale ja vahtinud merd. Depressioon on haripunktis. Kui mul oleks vaid veidi rohkem julgust, vajutaks gaasi põhja ja sõidaks platvormilt alla. Kõik oleks läbi. Aga praegu olen liiga arg, et seda teha. Luuser. Varsti aga olen veelgi rohkem tüdinud ja suudan selle nalja ära teha. Loodetavasti. Siis on kõigil parem. Kuigi nad vist ei teagi, minu depressioonist midagi. See lihtsalt ei paista välja ja ise ei hakka neid ka tüütama. Mehele pole hingepuistamine sobilik...Olen töötu luuser ja liiga arg, et end lihtsalt ära tappa.”
“Ma pole kunagi tahtnud emaks saada. Kui ma oma mehega kohtusin, arvasin, et ta saab aru ja ei sunni mind tüüpilisse abikaasa rolli, aga kõik läks teisiti. Väiksena mängisin ma rohkem poistega ja nende mänge. Ma ei käinud sõbrannadega kodu mängimas. Sõda oli palju huvitavam.
Koolis õppisin hästi, lugesin palju ja ma tahtsin kellekski saada. Tahtsin karjääri. Ma ei näe, et naised peaksid endid tõestama läbi perekonna. Ka meil on suuremaid soove ja tahet kõrgemalt lennata. Ma olen pere jaoks orjamist alati pidanud enese ning isiksuse ohverdamiseks. Emad lihtsalt peavad, head emad vähemalt, elama teiste jaoks. Mina olen selleks alati liiga egoistlik olnud.
Peale ülikooli, kohtusin oma mehega ja ma armusin. Algul lubas ta mulle, et ma ei pea kodune olema. Siis jäin ma ootamatult rasedaks ja ma lihtsalt pidin sünnitama, sest mu mees on kategooriliselt abortide vastu. Ta unustas oma lubadused ja ütles, et ma ei tohi ainult endaga arvestada. Mu armastus oli liiga suur, et oleksin vastu rääkinud. Tuli ka teine laps. Laulev revolutsioon siiski. Aga peale seda teist, ütlesin oma mehele kindlalt ei. Nii jäi.
Peagi hakkasime lahku kasvama. Ma otsisin muid tegevusi. Vastumeelselt tegelesin lastega. Ma oleksin meelsamini veetnud oma aega midagi tähtsamat tehes. Kas või raamatut lugedes. Mul oli tegelikult vedanud, sest lapsed olid vaiksed ja nõudsid vähe. Ma lugesin palju raamatuid, et võimalikult vähe nüristuda. Minu endised sõbrannad, kes ka emakohustusi täitsid, olid mandunud. nende elu keskpunktiks said tited, nende lapid ja maimukesi vaevavad haigused. Ma lõpetasin nendega suhtlemise.
Kui lapsed juba nii vanad olid, et lasteaeda kannatas viia, siis jäid nad sinna hilisõhtuteni. Kuid abikaasa ei lubanud mul ikka tööle minna. Hakkasin oma aega baarides veetma. Ma hakkasin tasapisi veini jooma ja suitsetama. Kohtusin huviatavate inimestega, arutasime kõiki maailma asju. Ma tundsin, et olen jälle midagi väärt, et siiski on maailmas ka muud peale kodu ja laste.
Mõne aja pärast läksin veinilt üle liköörile ja sellelt viinale. Baarikülastused muutusid igapäevasteks. Raha ei olnudki tegelikult probleem. Mu mees on alati endaga hakkama saanud. Ta on tegelikult hea ja ma armastan teda siiani. Me küll ei räägi enam nii palju ja võib-olla pole ka armunud. Kuid me ei tülitse. Kui me võõrad poleks, siis ehk ei saakski läbi. Ma nüüd ei tea. Kas mitterääkimine on läbisaamine?
Praegu ma enam alkoholita ei saa ja ma olen seda endale isegi tunnistanud. Kuid ma ei taha siiski ses suhtes midagi ette võtta. Kurb on lihtsalt. Sest saavutanud pole ma ju midagi. Olen elanud mõttetult. Või ongi mu mõte ainult juua...”
“Jah, minu raske tääk on olla poeg, kes kindlasti saavutab midagi. Minu heaks on ju pidevalt ohverdatud ja seda ka pidevalt meelde tuletatud. Mul on nii suured võimalused! Keegi pole kunagi arvanud, et see on liiga suur pinge ühele noorele inimesehakatisele. Mingi hetk saatsingi kõik kuu peale. Mul pole seda vaja. Kelle jaoks ma ennast tõestama pean?
Jah, minu lapsepõlv oli ilus! Isa ei olnud peaaegu kunagi kodus. Mina olin lasteaias viimane, kellele ema järgi tuli. Alati pidin endaga ise hakkama saama. Päris väiksena ei olnud mul ju ka sõpru, sest kõik teadsid, et ma üksi õhtuti hilja lasteaias konutasin. Mind ei võetud mängudesse ja tihti isegi narriti.
Algklassides olin tõeline nohik, sest ei osanud oma ajaga midagi muud peale hakata. Ja üldse, kõik õppetükid olid nii lihtsad. Õpetajad tõstsid mind alati teistele eeskujuks. Mõnikord isegi nautisin seda päriselt. Pidasin end teistest paremaks. “Näete, mina tean kõike, aga teie olete kõik nii kuradima lollid ja paras teile!”
Siis sain suuremaks ja mulle sai selgeks, et sellisena ei jõua kuhugi. Lasin vanematel end teise kooli panna. Nad tegidki seda, sest ma olen ka paganama hea valetaja. “Te peate mind uude kooli panema! Mu õpetajad ei tea mitte midagi. Ma ju tahan targaks saada!” Uues kohas, kus keegi mind ei tundnud, oli kerge olla normaalne. Pealegi mu õde, kes moest ja üldse asjadest rohkem teab, aitas mul välimust muuta. Sulasin sisse. Mul olid uued ja huvitavad sõbrad.
Õppimise unustasin ära, sest keda see ikka huvitab. Nohikud ei tea elust ju mitte midagi. Ega niimoodi, nina raamatus, pole võimalik asjadest päriselt aru saada. Mu sõbrad olid kõik lahedad ja teisi me ainult kiusasime. Mis nad siis on nii nõmedad ja jäävad pidevalt ette? Jobud sellised.
Pealegi olid meil jubedad peo. Mida sa ikka teed, kui raha on ja õppida ei viitsi? Jõime, suitsetasime, otsisime tüdrukuid. Ikkagi puberteet juba! Vanemaid polnud tavaliselt kellelgi kodus ja ruumi oli alati laialt. Varsti puudusin ma koolist rohkem, kui seal nägu näitasin, aga see huvitanud mind põrmugi. Mis vahet seal ikka on?
Seltskonda tuli alati uusi nägusid. Ma ei teagi kust, vist olid kellegi tuttavad. Samad näod muutuvad ju ikka pikapeale tüütavaks. Uute nägudega tuli ka kanep. Millised elamused! Pidevalt oli hea olla. Ja, mis kõige tähtsam, huvitav. Aga sellest jäi varsti väheks, tüütas ära, noh. Proovisime e-d ja l-i. Vot kus nendega laksas. Aga ega ka nende mõju väga kaua hea polnud. Ei mõjunud.
Siis, ühel järjekordsel peol, me süstisime. No oli ikka värk! Vaid esimesed viisteist korda võib-olla...Siis ei saanud enam ilma. Alguses tegime mõnu pärast, hiljem, et enam-vähem normaalne oleks.
Nüüd ma siis olengi narkomaan. Ah perse kah, mis siin ikka tegelikult. Nagunii suren lõpuks. Aga testi pole siiani teinud. Pole mul vaja teada, kas olen või mitte. Ja mis vahet siis üldse millelgi on, minu arust pole igatahes.”
“Mult pole kunagi midagi oodatud. Pere pesamuna on lihtsalt armas. Olen saanud kõik, mis iganes tahtnud. Ega ma polegi endas leidnud mingit suurt läbilöömise soovi. Ei ole nagu oluline, kui sa niikuinii oled armastatud.
Juba varakult leidsin, et on oluline hea välja näha. Mind huvitas mood ja mulle ei keelatud ühtegi riideeset ega meigivahendit. Võib-olla küll päris väiksena. Aga ikka sai tütreke tihti rohkem kui vennake. Aga mind see huvitanudki väga.
Olen kogu aeg olnud populaarne, lasteaias, algkoolis tahtsid kõik minuga mängida. Ja miks nad ei pidanudki tahtma? Ma olen siiski lõbus kaaslane. Olen naljakas ja huvitav ja tore ja näen ikka lõpp hea välja. Õppimisega raskusi polnud, selleks oli mul kole aga tark pinginaaber. Ta tegi mu kodused tööd, aitas kontrollikate ajal ning vastutasuks sai võimaluse veeta aega mu seltskonnas.
Varakult hakkasid mind huvitama ka poisid. Muidugi huvitasin ka mina neid. Pidevalt uued peikad, mõned isegi meeldisid päriselt...Oma viieteistkümnendal sünnipäeval kaotasin süütuse. Peagi sai poistega magamine täiesti tavaliseks ja see meeldis mulle. Mõnus. Veider, et minu litsakusest jutud lahti ei läinud. Aga ju olen ma nii ihaldusväärne, et kartusest mind kaotada, hoiti see saladus hammaste taga.
Varsti tüütasid mind enda vanused poisid, nende oskused olid väga algelised ja ma vajasin midagi/kedagi kogenenumat. Hakkasin käima baarides ja kohtuma vanemate meestega. Nad olid nii huvitavad, tavaliselt ka osavad. Ma näen vanem välja, olen vist ka elukogenum kui teised minuvanused ning sellepärast oli kerge ennast vanemaks valetada.
Aga lõpuks tüütas ka see. Ma tahtsin näha maailma ja põgenesingi kodust. Vanemad minust ju nagunii ei hoolinud. Ega ma vennagagi eriti tegelikult läbi ei saanud. Ta muutus veidraks, kui puberteeti põdes, väga lapsikuks.
Sõitsingi siis Soome ühel päeval. Kohtasin Mattit ühes vanalinna baaris ja ta kutsus mind endale külla. Läksingi. Magasin ka temaga. Aga siis võttis ta minult mu dokumendid, vedas mu tänavale ja pani raha teenima. Ütles veel, et on ennegi nii teinud, eesti tüdrukud minevat hästi peale. Ja nüüd ma siis olengi siin ja saan armetu osa sellest, mis tegelikult teenin. Armastuseta.”
Võõrale ja objektiivsele silmale paistab kõik ideaalsena. Ilusad naised, ilus ilm, sätendavad sildid ning poodide paljusus. Ka turistide vastu muutume me aina sõbralikumaks. Aga tegelikult on kõik hoopis katkisem ja lagunenum, majad, mis on kohe-kohe kokku kukkumas. Varisemisoht igal pool... Ja ilmadki pole nii päikesesed, kui algul väidetud sai.
Samas kunagi ei muutu midagi, kui ise ei tegutse...
Taevas on selge ja sinine. Eestis on elu tore. Kõikidel on hea ja mugav olla, valitsus on demokraatlik, rahvas on see, kes otsustab. Riiki juhitakse kindlakäeliselt, koalitsioon on alati üksmeelne ja stabiilne.
Päike paistab peaaegu alati ja vihma sajab haruharva ainult nii palju, kui vaja.
Keskmine perekond näeb kaunistatud äärtega fotol välja selline: tore ning muhe perepea, korralik, hoolitsev ema ja kaks last, kes omavahel väga hästi klapivad ja üldse ei tülitse. Pluss veel koer ja kass, kes ka imehästi läbi saavad, vahel isegi üksteise kaisus magavad. Üldse on peresisesed suhted korras, kõik teavad kõike ja muresid lahendatakse koos, keegi ei pea üksi hakkama saama. Pealegi on jagatud probleem vaid pool oma endisest raskusest.
Pere ja koduloomade taustaks on suur just remonditud maja, mille ukse all seisavad kaks autot. Aed on täis lilli, viljapuusid, põõsaid. Värvid on kõikjal kirkad.
Kõikidel on rõõmsad näod, päikegi naeratab veidi.
Inglise keelses maailmas on selle jaoks väljend picture perfect life, mis sobib hästi ka seda vaadet kirjeldama.
Kuid kui foto käest panna, vajub kõik sujuvalt laiali, värvid tuhmuvad ning kõik tundub kuidagi hägusem, samas hoopis teisiti selgem.
“Olen isana ebaõnnestunud. Kui lapsed olid väikesed, siis veetsin töö juures pikki päevi. Käisin parteikoosolekutel, ka siis kui oli teada, et selline režiim ei saa enam kaua kesta. Ta oli oma aja ära elanud. Õnneks olin piisavalt tark, et õigel ajal parteist välja astuda ja pühendada ennast uue riigi loomisele. Seegi võttis enamuse ajast ja koju jõudsin tavaliselt hilja.
Mõnikord harva suutsin end kokku võtta ja viia lapsed kuhugi, näiteks loomaaeda. Aga ka seal, nende väikeste raudsete puuride vahel tundsin selgesti, et olin kuskile kõrvale vajunud, eraldunud. Ei olnud enam vajalik. Lapsed jooksid omapäi ringi ja küsisid mult vaid jäätiseraha. Naine jäi must maha või liikus kiiresti edasi, kui mõnda looma pikemalt silmitsema jäin.
Kuid siis ma ei viinud neid enam välja. Olin niigi üksi, ei tahtnud endale meelde tuletada seda kurbust, mis on mu hinge jäänud nendest harvadest kordadest perega. See oli liiga raske, see üksinduse kannatamine inimeste hulgas. Üritasin seda enda eest varjata ning eitada.
Muidugi ei ole kõik algusest peale halb olnud. Kui naise, Mailaga, seitsmekümnendate lõpus tutvusin, oli maailm ilus ja õnnelik. Ja mina ka. Olime noored ja armunud. Abiellusime ja meid pandi korterinimekirja. Varsti jäi Maimu rasedaks ning elamine ämma-äia juures muutus kitsaks. Siis otsustasingi parteisse astuda, mitte poliitilistel kaalutlustel, aga just selle korteri pärast. Järgmisel kuul olimegi uhked päris oma kodu omanikud. Aga siis, peale esimest last, sündis veel teine ja paari aastaga hakkasime aina enam lahku kasvama. Muresid oli liiga palju, me ei osanud enam teineteisest rõõmu tunda. Minu tööpäevad pikenesid vastavalt sellele eraldumisele.
Pärast meie riigi taassündi jäin poliitikast kõrvale: ärindus oli suuremate võimaluste maa ja hakkasin üles ehitama oma firmat. Raha tuli kiiresti ja palju. Olid sobivad võimalused ja oskasin neid ära kasutada. Aga siis, nelja-viie aasta pärast, hakkas mul halvemini minema. Äri läks pankrotti ja sellega tuli kaela hunnik jamasid. Sain aga sõbra kaudu uue töö ja asjad jooksid jällegi paika. Nii olen elanud kuni eelmise aastani. Vahetasin küll ameteid, aga liikumine oli vaid horisontaalne, sest alati oli mõni sõber, kelle poole pöörduda. Oleme ju kõik vanad üli-, keskkooli kaaslased.
Kuni eelmise aastani...Olin pikalt ühel ametikohal. Võib-olla oleksin pidanud liikuma ja mitte jääma paigale, aga siiski jäin. Võib-olla oleks pidanud minema tagasi poliitikasse...
Just siis, kui olin endale võtnud järjekordse suure, kuid soodsa laenu, jäin ilma oma tööst. Jälle otsisin üles oma vanad sõbrad, aga nemad ei teinud minust enam välja. Olin liiga sügaval sopas, millega meedia mind loopis. Mind vallandati, sest muutusin liiga ahneks. Ei pannud firma rahasid kõrvale mõistlikult. Ja kuna kõik tuttavad tegelevad samasuguste mahhinatsioonidega, siis oli neil liiga ohtlik minuga suhelda.
See, et oma firmalt varastasin, palka sain, oli ikka liiga vähe, et rahuldada seda rahanõudlust, mis valitses meie peres. Naisel oli vaja pidevalt midagi osta. Poeg tahtis tuhandete viisi taskuraha. Ja tütar samamoodi niikaua, kui ta veel meiega elas. Võtsin laene, tegin endale krediitkaarte, ühesõnaga, elasin üle oma võimete. Seda kõike selleks, et mitte näha välja nagu viimane tobu, sõites paar aastat vana autoga või elades kuskil lagunevas, mõni aasta tagasi remonditud majas.
Praegu olen täiesti alla andnud. Ei üritagi enam tööd leida. Raha, mis oli kuidagi kõrvale pandud, on kohe-kohe otsa saamas. Tegelikult ei teadnudki, miks ma seda kogusin, võib-olla alateadvuslikult. Viimased paar kuud olen iga päev sõitnud Ontikale ja vahtinud merd. Depressioon on haripunktis. Kui mul oleks vaid veidi rohkem julgust, vajutaks gaasi põhja ja sõidaks platvormilt alla. Kõik oleks läbi. Aga praegu olen liiga arg, et seda teha. Luuser. Varsti aga olen veelgi rohkem tüdinud ja suudan selle nalja ära teha. Loodetavasti. Siis on kõigil parem. Kuigi nad vist ei teagi, minu depressioonist midagi. See lihtsalt ei paista välja ja ise ei hakka neid ka tüütama. Mehele pole hingepuistamine sobilik...Olen töötu luuser ja liiga arg, et end lihtsalt ära tappa.”
“Ma pole kunagi tahtnud emaks saada. Kui ma oma mehega kohtusin, arvasin, et ta saab aru ja ei sunni mind tüüpilisse abikaasa rolli, aga kõik läks teisiti. Väiksena mängisin ma rohkem poistega ja nende mänge. Ma ei käinud sõbrannadega kodu mängimas. Sõda oli palju huvitavam.
Koolis õppisin hästi, lugesin palju ja ma tahtsin kellekski saada. Tahtsin karjääri. Ma ei näe, et naised peaksid endid tõestama läbi perekonna. Ka meil on suuremaid soove ja tahet kõrgemalt lennata. Ma olen pere jaoks orjamist alati pidanud enese ning isiksuse ohverdamiseks. Emad lihtsalt peavad, head emad vähemalt, elama teiste jaoks. Mina olen selleks alati liiga egoistlik olnud.
Peale ülikooli, kohtusin oma mehega ja ma armusin. Algul lubas ta mulle, et ma ei pea kodune olema. Siis jäin ma ootamatult rasedaks ja ma lihtsalt pidin sünnitama, sest mu mees on kategooriliselt abortide vastu. Ta unustas oma lubadused ja ütles, et ma ei tohi ainult endaga arvestada. Mu armastus oli liiga suur, et oleksin vastu rääkinud. Tuli ka teine laps. Laulev revolutsioon siiski. Aga peale seda teist, ütlesin oma mehele kindlalt ei. Nii jäi.
Peagi hakkasime lahku kasvama. Ma otsisin muid tegevusi. Vastumeelselt tegelesin lastega. Ma oleksin meelsamini veetnud oma aega midagi tähtsamat tehes. Kas või raamatut lugedes. Mul oli tegelikult vedanud, sest lapsed olid vaiksed ja nõudsid vähe. Ma lugesin palju raamatuid, et võimalikult vähe nüristuda. Minu endised sõbrannad, kes ka emakohustusi täitsid, olid mandunud. nende elu keskpunktiks said tited, nende lapid ja maimukesi vaevavad haigused. Ma lõpetasin nendega suhtlemise.
Kui lapsed juba nii vanad olid, et lasteaeda kannatas viia, siis jäid nad sinna hilisõhtuteni. Kuid abikaasa ei lubanud mul ikka tööle minna. Hakkasin oma aega baarides veetma. Ma hakkasin tasapisi veini jooma ja suitsetama. Kohtusin huviatavate inimestega, arutasime kõiki maailma asju. Ma tundsin, et olen jälle midagi väärt, et siiski on maailmas ka muud peale kodu ja laste.
Mõne aja pärast läksin veinilt üle liköörile ja sellelt viinale. Baarikülastused muutusid igapäevasteks. Raha ei olnudki tegelikult probleem. Mu mees on alati endaga hakkama saanud. Ta on tegelikult hea ja ma armastan teda siiani. Me küll ei räägi enam nii palju ja võib-olla pole ka armunud. Kuid me ei tülitse. Kui me võõrad poleks, siis ehk ei saakski läbi. Ma nüüd ei tea. Kas mitterääkimine on läbisaamine?
Praegu ma enam alkoholita ei saa ja ma olen seda endale isegi tunnistanud. Kuid ma ei taha siiski ses suhtes midagi ette võtta. Kurb on lihtsalt. Sest saavutanud pole ma ju midagi. Olen elanud mõttetult. Või ongi mu mõte ainult juua...”
“Jah, minu raske tääk on olla poeg, kes kindlasti saavutab midagi. Minu heaks on ju pidevalt ohverdatud ja seda ka pidevalt meelde tuletatud. Mul on nii suured võimalused! Keegi pole kunagi arvanud, et see on liiga suur pinge ühele noorele inimesehakatisele. Mingi hetk saatsingi kõik kuu peale. Mul pole seda vaja. Kelle jaoks ma ennast tõestama pean?
Jah, minu lapsepõlv oli ilus! Isa ei olnud peaaegu kunagi kodus. Mina olin lasteaias viimane, kellele ema järgi tuli. Alati pidin endaga ise hakkama saama. Päris väiksena ei olnud mul ju ka sõpru, sest kõik teadsid, et ma üksi õhtuti hilja lasteaias konutasin. Mind ei võetud mängudesse ja tihti isegi narriti.
Algklassides olin tõeline nohik, sest ei osanud oma ajaga midagi muud peale hakata. Ja üldse, kõik õppetükid olid nii lihtsad. Õpetajad tõstsid mind alati teistele eeskujuks. Mõnikord isegi nautisin seda päriselt. Pidasin end teistest paremaks. “Näete, mina tean kõike, aga teie olete kõik nii kuradima lollid ja paras teile!”
Siis sain suuremaks ja mulle sai selgeks, et sellisena ei jõua kuhugi. Lasin vanematel end teise kooli panna. Nad tegidki seda, sest ma olen ka paganama hea valetaja. “Te peate mind uude kooli panema! Mu õpetajad ei tea mitte midagi. Ma ju tahan targaks saada!” Uues kohas, kus keegi mind ei tundnud, oli kerge olla normaalne. Pealegi mu õde, kes moest ja üldse asjadest rohkem teab, aitas mul välimust muuta. Sulasin sisse. Mul olid uued ja huvitavad sõbrad.
Õppimise unustasin ära, sest keda see ikka huvitab. Nohikud ei tea elust ju mitte midagi. Ega niimoodi, nina raamatus, pole võimalik asjadest päriselt aru saada. Mu sõbrad olid kõik lahedad ja teisi me ainult kiusasime. Mis nad siis on nii nõmedad ja jäävad pidevalt ette? Jobud sellised.
Pealegi olid meil jubedad peo. Mida sa ikka teed, kui raha on ja õppida ei viitsi? Jõime, suitsetasime, otsisime tüdrukuid. Ikkagi puberteet juba! Vanemaid polnud tavaliselt kellelgi kodus ja ruumi oli alati laialt. Varsti puudusin ma koolist rohkem, kui seal nägu näitasin, aga see huvitanud mind põrmugi. Mis vahet seal ikka on?
Seltskonda tuli alati uusi nägusid. Ma ei teagi kust, vist olid kellegi tuttavad. Samad näod muutuvad ju ikka pikapeale tüütavaks. Uute nägudega tuli ka kanep. Millised elamused! Pidevalt oli hea olla. Ja, mis kõige tähtsam, huvitav. Aga sellest jäi varsti väheks, tüütas ära, noh. Proovisime e-d ja l-i. Vot kus nendega laksas. Aga ega ka nende mõju väga kaua hea polnud. Ei mõjunud.
Siis, ühel järjekordsel peol, me süstisime. No oli ikka värk! Vaid esimesed viisteist korda võib-olla...Siis ei saanud enam ilma. Alguses tegime mõnu pärast, hiljem, et enam-vähem normaalne oleks.
Nüüd ma siis olengi narkomaan. Ah perse kah, mis siin ikka tegelikult. Nagunii suren lõpuks. Aga testi pole siiani teinud. Pole mul vaja teada, kas olen või mitte. Ja mis vahet siis üldse millelgi on, minu arust pole igatahes.”
“Mult pole kunagi midagi oodatud. Pere pesamuna on lihtsalt armas. Olen saanud kõik, mis iganes tahtnud. Ega ma polegi endas leidnud mingit suurt läbilöömise soovi. Ei ole nagu oluline, kui sa niikuinii oled armastatud.
Juba varakult leidsin, et on oluline hea välja näha. Mind huvitas mood ja mulle ei keelatud ühtegi riideeset ega meigivahendit. Võib-olla küll päris väiksena. Aga ikka sai tütreke tihti rohkem kui vennake. Aga mind see huvitanudki väga.
Olen kogu aeg olnud populaarne, lasteaias, algkoolis tahtsid kõik minuga mängida. Ja miks nad ei pidanudki tahtma? Ma olen siiski lõbus kaaslane. Olen naljakas ja huvitav ja tore ja näen ikka lõpp hea välja. Õppimisega raskusi polnud, selleks oli mul kole aga tark pinginaaber. Ta tegi mu kodused tööd, aitas kontrollikate ajal ning vastutasuks sai võimaluse veeta aega mu seltskonnas.
Varakult hakkasid mind huvitama ka poisid. Muidugi huvitasin ka mina neid. Pidevalt uued peikad, mõned isegi meeldisid päriselt...Oma viieteistkümnendal sünnipäeval kaotasin süütuse. Peagi sai poistega magamine täiesti tavaliseks ja see meeldis mulle. Mõnus. Veider, et minu litsakusest jutud lahti ei läinud. Aga ju olen ma nii ihaldusväärne, et kartusest mind kaotada, hoiti see saladus hammaste taga.
Varsti tüütasid mind enda vanused poisid, nende oskused olid väga algelised ja ma vajasin midagi/kedagi kogenenumat. Hakkasin käima baarides ja kohtuma vanemate meestega. Nad olid nii huvitavad, tavaliselt ka osavad. Ma näen vanem välja, olen vist ka elukogenum kui teised minuvanused ning sellepärast oli kerge ennast vanemaks valetada.
Aga lõpuks tüütas ka see. Ma tahtsin näha maailma ja põgenesingi kodust. Vanemad minust ju nagunii ei hoolinud. Ega ma vennagagi eriti tegelikult läbi ei saanud. Ta muutus veidraks, kui puberteeti põdes, väga lapsikuks.
Sõitsingi siis Soome ühel päeval. Kohtasin Mattit ühes vanalinna baaris ja ta kutsus mind endale külla. Läksingi. Magasin ka temaga. Aga siis võttis ta minult mu dokumendid, vedas mu tänavale ja pani raha teenima. Ütles veel, et on ennegi nii teinud, eesti tüdrukud minevat hästi peale. Ja nüüd ma siis olengi siin ja saan armetu osa sellest, mis tegelikult teenin. Armastuseta.”
Võõrale ja objektiivsele silmale paistab kõik ideaalsena. Ilusad naised, ilus ilm, sätendavad sildid ning poodide paljusus. Ka turistide vastu muutume me aina sõbralikumaks. Aga tegelikult on kõik hoopis katkisem ja lagunenum, majad, mis on kohe-kohe kokku kukkumas. Varisemisoht igal pool... Ja ilmadki pole nii päikesesed, kui algul väidetud sai.
Samas kunagi ei muutu midagi, kui ise ei tegutse...
Ja veel mis ma tahtsin öelda, et Unt on hull kassisõber ja talle meeldivad kassid samadel põhjustel, mis mullegi ja ta on nii veider...Igatahes hästi armas mees ja kirjutised meeldisid juba ammu. Lavastuste kohta ei oska väga midagi öelda, ei ole näinud (Kaisa, kuidas sa saad seda tunnistada!). Tema "...ja koerad vaatavad nii truude silmadega otsa...minul seda küll vaja pole. Kassid on hoopis teisiti..."
Raisk ja kevad tulebki!
Ma nagu tahaks teda ja siis jälle ei tahaks ja ma ei teagi. Mõnikord on ikka tüütu-tüütu, kui ta niimoodi tuleb suurelt ja rahutuks tegevalt, aga siis on jälle nii palju, millele mõelda ja samas ei ole mingisugust süümepiinamist, et peaks midagi muud tegema....
Aga Kuustikule meeldis see, kuidas ma Traati lugesin...
“...perenaise pitsidega püksid pesukaussi
visata ja haaras mul kõvasti
ümbert kinni ning ütles, et armastab mind,
et on armastanud mind sealtmaalt peale,
kui ta jüripäeval suure vihmaga mu
tallu tõi. Olin vaikne ja rahulik, niikui vesi,
siis ja edaspidi, sest vaiksel veel on sügav põhi...”
Kuigi tegelikult peaks ma nüüd tibimonoloogile keskenduma. Ma olin siiski kohutavalt kena maffiategelase pruut ja kui ma sel hommikul tema juures tõusin, siis serveeris ta mulle ju Versace uuemal serviisil hommikusööki. Muidugi mäletan ma sellest ajast ka kordi, kui mul autoistme all oli püstol, nii igaks juhuks nagu ta ütles...
Ja laulma peab ka vaikselt...unustuste usku aga kui sa mäletad....
25.02.04. 19.40.
Ma nagu tahaks teda ja siis jälle ei tahaks ja ma ei teagi. Mõnikord on ikka tüütu-tüütu, kui ta niimoodi tuleb suurelt ja rahutuks tegevalt, aga siis on jälle nii palju, millele mõelda ja samas ei ole mingisugust süümepiinamist, et peaks midagi muud tegema....
Aga Kuustikule meeldis see, kuidas ma Traati lugesin...
“...perenaise pitsidega püksid pesukaussi
visata ja haaras mul kõvasti
ümbert kinni ning ütles, et armastab mind,
et on armastanud mind sealtmaalt peale,
kui ta jüripäeval suure vihmaga mu
tallu tõi. Olin vaikne ja rahulik, niikui vesi,
siis ja edaspidi, sest vaiksel veel on sügav põhi...”
Kuigi tegelikult peaks ma nüüd tibimonoloogile keskenduma. Ma olin siiski kohutavalt kena maffiategelase pruut ja kui ma sel hommikul tema juures tõusin, siis serveeris ta mulle ju Versace uuemal serviisil hommikusööki. Muidugi mäletan ma sellest ajast ka kordi, kui mul autoistme all oli püstol, nii igaks juhuks nagu ta ütles...
Ja laulma peab ka vaikselt...unustuste usku aga kui sa mäletad....
25.02.04. 19.40.
Oi, kuidas mulle meeldib kaua magada ja unenägusid vaadata. Täna siis poole neljani. Ja huvitav oli. Mulle on ka need veidrad unenäod meeldima hakanud. Võib-olla hakkan ma millestki üle saama...Varem oli see kindel hulluse märk, aga see mitte normaalne olemine hakkab mulle vist ka vaikselt imponeerima (tervitused Marion, see sõna vist imponeerib ka mulle nüüd.) (Ja üldse olen hakanud rohkem võõrsõnu kasutama...Mis sõna see oligi, mida ma kasutasin, kui Hingede ööd tutvustasin? Vaja kirjandi peale mõtlema hakata vaikselt. Veel kirjandist. Ma avastasin hiljuti, et ma ei suuda ennast mõistetavaks teha. Inimesed tegelikult ei oska ridade vahelt ka kõige kergemini eristatavaid mõtteid üles leida. Isegi Uulma. Ta hakkas mu viimasest kirjandist alles siis aru saama, kui me olime veidi vestelnud ja ma talle tegelikult mõtte välja öelnud, siis oli jah et ahjaa, miks ma ise selle peale ei tulnud...Samas võib-olla ütles ta seda viimast ainult minu rõõmuks. Polegi tegelikult vist väga oluline...Igatahes kirjandiga seoses püstitasin ma endale eesmärgi kirjutada midagi täpselt sellist eeskirjadele vastavat: parajal määral võõrsõnu, näiteid kirjandusest, loodetavasti suudan ka “Tõde ja õigust” sisse panna, jutu mõtte toon väga selgesti välja. Noh midagi sellist a la pille-riin või midagi...Ja kui ma veel eriti hoos olen siis üritan sinna ridade vahele ka midagi peita, et kui veab ja satub mõni erksam lugeja mu töö peale, siis läheb asja ette. Aga võib-olla ma ei oskagi kirjutada...)
Ikka meeldivad mulle ninad. Ülle Kaljuste hakkas jälle meeldima sellepärast. Jaan andis tema haistmisorganile mingi veidra nime.
Kevad meeldib. Praegu rohkem kui sügis isegi. Eks sellega on nii, et sügist ootan seepärast, et suurest naermisest väsinud ja nüüd ootan kevadet, sest suurest nutmisest väsinud ja vaja naerda. Ja ma tunnen, et Ta tuleb ja ei jõua oodata. See mu hingele hea...
Ja mõnikord mulle kohe meeldib ka Eestis. Palju ilusaid naisi ja neid on ikka palju palju. Aga ma olen ses suhtes natuke häbematuks muutunud...
21.02.04. 23.36.
Ikka meeldivad mulle ninad. Ülle Kaljuste hakkas jälle meeldima sellepärast. Jaan andis tema haistmisorganile mingi veidra nime.
Kevad meeldib. Praegu rohkem kui sügis isegi. Eks sellega on nii, et sügist ootan seepärast, et suurest naermisest väsinud ja nüüd ootan kevadet, sest suurest nutmisest väsinud ja vaja naerda. Ja ma tunnen, et Ta tuleb ja ei jõua oodata. See mu hingele hea...
Ja mõnikord mulle kohe meeldib ka Eestis. Palju ilusaid naisi ja neid on ikka palju palju. Aga ma olen ses suhtes natuke häbematuks muutunud...
21.02.04. 23.36.
Miks mulle Woolf nii hirmsasti meeldib? Ma mõtlesin selle peale eile...Temaga läks nii, nagu ma kardan, et minuga läheb. Ta läks hulluks ja tal polnud kunagi lapsi. Et äkki see on nagu kõige loogilisem asi maailmas. Mina lähen hulluks ja ei saa kunagi lapsi. Muide, hulludel ei tohikski lapsi olla. Mitte kunagi.
Aga see kirjanikutädi sai nende asjadega enam-vähem hakkama. Noh jah ta tappis end ära, aga siiski. Ta pidas ikka päris kaua vastu...
Ma ei tea, mida ma praegu üritan öelda...
15.02.2004. 15.24.
Aga see kirjanikutädi sai nende asjadega enam-vähem hakkama. Noh jah ta tappis end ära, aga siiski. Ta pidas ikka päris kaua vastu...
Ma ei tea, mida ma praegu üritan öelda...
15.02.2004. 15.24.
Lugesin Esta blogi ja kuulasin Norah Jonesi. Veider. Sest Ryan Adams (9.veebruar) on Norah lemmikmuusik. Ja ta just ühes intervjuus vingus, et kõik ajavad teda Bryan Adamsiga segamini. Vot selline lugu siis...
pilvepiiril kõlgutad jalgu.
kas sa ei karda kukkuda?
kardad sa üldse midagi?
mida sa teed?
millest mõtled? kas näed
kuidas kevadpäike sulatab lund?
roosasid kuulikesi veeretad käes.
tahad sa midagi öelda?
kas ootad õiget aega või puhkad südant?
sa ju ikka tead et talgi on
puhata vaja? mõnikord haavadest
mõnikord suurest õnnest.
kas sa ei karda kukkuda?
kardad sa üldse midagi?
mida sa teed?
millest mõtled? kas näed
kuidas kevadpäike sulatab lund?
roosasid kuulikesi veeretad käes.
tahad sa midagi öelda?
kas ootad õiget aega või puhkad südant?
sa ju ikka tead et talgi on
puhata vaja? mõnikord haavadest
mõnikord suurest õnnest.
lase mul minna mööda teed
ära hoia mind kinni
ma lämbun...lõpuks
rasked on käed mis peavad sind hoidma
aeg peatus kui tulid
peatus ka areng
mina peatusin
seisin ühel kohal
sa ehk ei olegi süüdi
jäin kinni kuhugi sisemusse
aukudest paistab veel veidi valgust
nad vähenevad...
kas lämbun kui muutun?
liblikad oskavad laulda
öösiti aukude ees
kui ka aeg ei liigu nii kiiresti
ära hoia mind kinni
ma lämbun...lõpuks
rasked on käed mis peavad sind hoidma
aeg peatus kui tulid
peatus ka areng
mina peatusin
seisin ühel kohal
sa ehk ei olegi süüdi
jäin kinni kuhugi sisemusse
aukudest paistab veel veidi valgust
nad vähenevad...
kas lämbun kui muutun?
liblikad oskavad laulda
öösiti aukude ees
kui ka aeg ei liigu nii kiiresti
appikarje ei kostu läbi summuti
südametuksed valjenevad
tilgad kukuvad järjest kiiremini
lõhnavood lämmatavad
sõnad karmid seatud kõrvuti
kerged ja mõistetavad
südametuksed valjenevad
tilgad kukuvad järjest kiiremini
lõhnavood lämmatavad
sõnad karmid seatud kõrvuti
kerged ja mõistetavad
mind voolas IV
mind voolas ojadena
temasse
ja sinna ma ka jäin
muutis see mind nüüd
halvemaks või paremaks
ma päris kindlalt ei tea
mind voolas ojadena
temasse
ja sinna ma ka jäin
muutis see mind nüüd
halvemaks või paremaks
ma päris kindlalt ei tea
mind voolas III
mind voolas ojadena
sinus eemale
kaasa sain mõned lehed
mis ise ei lennanud
mind voolas ojadena
tagasi kokku
nüüd veelgi tugevamini
ja sügavamasse kraavi
mind voolas ojadena
vihmas ja kevadel
voolab veel praegugi
sügava sügiseni
mind voolas ojadena
sinus eemale
kaasa sain mõned lehed
mis ise ei lennanud
mind voolas ojadena
tagasi kokku
nüüd veelgi tugevamini
ja sügavamasse kraavi
mind voolas ojadena
vihmas ja kevadel
voolab veel praegugi
sügava sügiseni
mind voolas II
mind voolas jälle ojadena
enam ei voolanud sinust läbi
sind ei ole
ka vihmas oli palju kergem
voolata
takistajad olid kaks korda väiksemad
kevaditi oli raske vaid alguses
ma ei lõppe
mind voolas jälle ojadena
enam ei voolanud sinust läbi
sind ei ole
ka vihmas oli palju kergem
voolata
takistajad olid kaks korda väiksemad
kevaditi oli raske vaid alguses
ma ei lõppe
mind voolas I
mind voolas ojadena
läbi värske valge lume
voolasin läbi sinu
ja viisin kaasa sinu viimse jume
ka sinu hinge viisin kaasa
voolaksin ka vihmas
kuigi siis oleks palju raskem
mul tuleks peatada teised voolajad
vihmaga on neid palju
kevaditi on ka
kas need on ajad mil tead
et sa enam ei kaota
sest kui pole kaotusi
pole ka võite
mind voolas ojadena
läbi värske valge lume
voolasin läbi sinu
ja viisin kaasa sinu viimse jume
ka sinu hinge viisin kaasa
voolaksin ka vihmas
kuigi siis oleks palju raskem
mul tuleks peatada teised voolajad
vihmaga on neid palju
kevaditi on ka
kas need on ajad mil tead
et sa enam ei kaota
sest kui pole kaotusi
pole ka võite
vajan muutusi!
vajan äratavat karjet!
tulgu see või minust endast
ole vait!
vajan seda tiksuvat kella kõrva ääres!
olgu see või minu enda süda
ära tiksu!
vajan äratavat karjet!
tulgu see või minust endast
ole vait!
vajan seda tiksuvat kella kõrva ääres!
olgu see või minu enda süda
ära tiksu!
jaga oma tundeid!
jaga oma mõtteid!
jaga ennast!
jaga! jaga! jaga!
kuni pole enam midagi.
kuni on järgi vaid tühjus.
järgi vaid mõttetus.
järel vaid tundetus.
jaga oma mõtteid!
jaga ennast!
jaga! jaga! jaga!
kuni pole enam midagi.
kuni on järgi vaid tühjus.
järgi vaid mõttetus.
järel vaid tundetus.
karjuv vaikus
vaikus karjub
kui on piinlik
kui õhus on vaid
ootus ja ebakindlus
eile oli karjuv vaikus
kui ütlesid tasa
“iga kord kui sind puutun
hakkab mu käsi veritsema
ehk on meil vaja muud
peame lahkumiseks lehvitama”
oli lämmatav valu
ja karjuv vaikus
vaikus karjub
kui on piinlik
kui õhus on vaid
ootus ja ebakindlus
eile oli karjuv vaikus
kui ütlesid tasa
“iga kord kui sind puutun
hakkab mu käsi veritsema
ehk on meil vaja muud
peame lahkumiseks lehvitama”
oli lämmatav valu
ja karjuv vaikus
unistused
me teesklesime
kuni sa mu kaotasid
ei uskunud
et nõnda lõpetame
me unistasime
kuni need meid neelasid
ei tulnud
me tagasi reaalsusesse
tuuled ei toonud tagasi
ka tormid mitte
masendusse end magasin
sa uppusid vette
unistused tapavad
nad ei andesta
me teesklesime
kuni sa mu kaotasid
ei uskunud
et nõnda lõpetame
me unistasime
kuni need meid neelasid
ei tulnud
me tagasi reaalsusesse
tuuled ei toonud tagasi
ka tormid mitte
masendusse end magasin
sa uppusid vette
unistused tapavad
nad ei andesta
mind hoitakse kinni külmas
ja lehkavas kongis
suhtlen vaid häältega oma peas
ja rottidega kes vahel mööduvad
sisse ei astu nad ehk kartusest
ma ei sobi ühiskonda
sest erinev ei tõmba mind
poetasin end alati kasside seltsi
kuid nemad ei armastanud mind
mind armastasid koerad
ja lehkavas kongis
suhtlen vaid häältega oma peas
ja rottidega kes vahel mööduvad
sisse ei astu nad ehk kartusest
ma ei sobi ühiskonda
sest erinev ei tõmba mind
poetasin end alati kasside seltsi
kuid nemad ei armastanud mind
mind armastasid koerad
ikka Tori Amos... kas see nagu on minust? miski ütleb jaa, aga miski ei. kaksik noh.
Baker Baker
Baker Baker baking a cake
make me a day
make me whole again
and I wonder what's in a day
what's in your cake this time
I guess you heard he's gone to L.A.
he says that behind my eyes I'm hiding
and he tells me I pushed him away
that my heart's been hard to find
here
there must be something here
there must be something here
here
Baker Baker can you explain
if truly his heart was made of icing
and I wonder how mine would taste
maybe we could change his mind
I know you're late for your next parade
you came to make sure that I'm not running
well I ran from him in all kinds of ways
guess it was her turn this time
time
thought I'd make friends with time
thought we'd be flying
maybe not this time
Baker Baker baking a cake
make me a day
make me whole again
and I wonder if he's ok
if you see him say hi
Baker Baker
Baker Baker baking a cake
make me a day
make me whole again
and I wonder what's in a day
what's in your cake this time
I guess you heard he's gone to L.A.
he says that behind my eyes I'm hiding
and he tells me I pushed him away
that my heart's been hard to find
here
there must be something here
there must be something here
here
Baker Baker can you explain
if truly his heart was made of icing
and I wonder how mine would taste
maybe we could change his mind
I know you're late for your next parade
you came to make sure that I'm not running
well I ran from him in all kinds of ways
guess it was her turn this time
time
thought I'd make friends with time
thought we'd be flying
maybe not this time
Baker Baker baking a cake
make me a day
make me whole again
and I wonder if he's ok
if you see him say hi
Monday, February 23, 2004
