terve mõistus ei ole eelis
Thursday, January 29, 2004
üks mõte
ma ei saa surra
mind ei ole olemas
olen fiktsioon
olen üks mõte
mida keegi pole lõpuni mõelnud
ma ei saa surra.
mind ei ole olemas
olen fiktsioon
olen üks mõte
mida keegi pole lõpuni mõelnud
mind ei ole olemas.
olen fiktsioon
olen üks mõte
mida keegi pole lõpuni mõelnud
olen fiktsioon.
olen üks mõte.
olen üks mõte.
ma ei saa surra
mind ei ole olemas
olen fiktsioon
olen üks mõte
mida keegi pole lõpuni mõelnud
ma ei saa surra.
mind ei ole olemas
olen fiktsioon
olen üks mõte
mida keegi pole lõpuni mõelnud
mind ei ole olemas.
olen fiktsioon
olen üks mõte
mida keegi pole lõpuni mõelnud
olen fiktsioon.
olen üks mõte.
olen üks mõte.
seisan avatud uksel
kõik sidemed on katki
möödunud ja tulevased
mind ei hoia kinni miski
mind ei tõmba edasi miski
või jäängi ma koha peal seisjaks?
ootajaks pingil?
jälgijaks?
vaikijaks?
kõik sidemed on katki
möödunud ja tulevased
mind ei hoia kinni miski
mind ei tõmba edasi miski
või jäängi ma koha peal seisjaks?
ootajaks pingil?
jälgijaks?
vaikijaks?
lihtsad sõnad on ilusamad
kui rasked
ka siis
(ja just siis)
kui neid on vähem
pole vaja suurt juttu
vaid neid väheseid õigeid sõnu.
kui rasked
ka siis
(ja just siis)
kui neid on vähem
pole vaja suurt juttu
vaid neid väheseid õigeid sõnu.
ma teadsin, sina mitte,
mis värvi on unistused, mida otsime.
vaatasime tol õhtul mustvalget filmi.
ütlesid, et see on sinu elu.
...ei uskunud, ei taha ka praegu.
diivan, millel istusime, oli sinine.
kas mäletad?
seda kella, mis tiksus meie aega?
lugesid sa tunde?
kuulasid minuteid möödumas?
sekundeid sibamas sinna...?
kas uskusid, et tunned ennast?
tead?
mis värvi on unistused, mida otsime.
vaatasime tol õhtul mustvalget filmi.
ütlesid, et see on sinu elu.
...ei uskunud, ei taha ka praegu.
diivan, millel istusime, oli sinine.
kas mäletad?
seda kella, mis tiksus meie aega?
lugesid sa tunde?
kuulasid minuteid möödumas?
sekundeid sibamas sinna...?
kas uskusid, et tunned ennast?
tead?
sügis on tulemas
algab surma surm
vihmapiisad külmuvad õhus
ja maanduvad kildudeks
ma püüan nii paljusid kui jõuan
viin nad koju ja soojendan soolaseiks pisaraiks
algab surma surm
vihmapiisad külmuvad õhus
ja maanduvad kildudeks
ma püüan nii paljusid kui jõuan
viin nad koju ja soojendan soolaseiks pisaraiks
Jeesus
mul on kahju
arvan, et Jeesus ei sünni
ta ei sure me pattude eest
ma tapsin Maria
ta ütles, et tal on kahju
ja et Joosep pole muud kui mees
aga mina ei uskunud teda
ei usu ikka veel
kuigi mul on kahju
olen kindel et nii teeks ta veel
Jeesus ei sünni
ehk polegi asi nii hull
sest me pole patused kuna teeme pattu
me teeme pattu sest oleme patused
mul on kahju
arvan, et Jeesus ei sünni
ta ei sure me pattude eest
ma tapsin Maria
ta ütles, et tal on kahju
ja et Joosep pole muud kui mees
aga mina ei uskunud teda
ei usu ikka veel
kuigi mul on kahju
olen kindel et nii teeks ta veel
Jeesus ei sünni
ehk polegi asi nii hull
sest me pole patused kuna teeme pattu
me teeme pattu sest oleme patused
Distants
Mil juhtus see, et tekkis lõhe?
Algus oli nõnda paljulubav,
et praegugi on veidi kõhe.
Lõpp, see tuleb sama rabav.
Miks jooksed kuigi võtan hoogu maha
ja kiirust vähendad, kui mina seda lisan?
Nii kaugele jääd minust maha taha.
Kas tuled mulle järgi, kui su nime kisan?
Miks nii kaugeneme teineteisest?
Sa olid varem ju nii lähedal.
Kas huvitud nüüd hoopis teisest?
Ma ikka karjun häälel kähedal.
Kas kardad teistest erineda
või meenutan ma liiga vähe teda?
Mil juhtus see, et tekkis lõhe?
Algus oli nõnda paljulubav,
et praegugi on veidi kõhe.
Lõpp, see tuleb sama rabav.
Miks jooksed kuigi võtan hoogu maha
ja kiirust vähendad, kui mina seda lisan?
Nii kaugele jääd minust maha taha.
Kas tuled mulle järgi, kui su nime kisan?
Miks nii kaugeneme teineteisest?
Sa olid varem ju nii lähedal.
Kas huvitud nüüd hoopis teisest?
Ma ikka karjun häälel kähedal.
Kas kardad teistest erineda
või meenutan ma liiga vähe teda?
Wednesday, January 28, 2004
Monster on film, mida ma näha tahan. Ja nii ruttu kui võimalik. Sest see lihtsalt peab valus olema. Ja siis veel “Boys don`t cry”, sest Hillary Swank ei saanud oscarit ju mitte niisama ja sel aastal võiks Charlize Theron ka väikse kuldse mehikese saada.
Ma ei tea, miks ma seda kirjutan, ega ju jutul mõtet pole. Igatahes nüüd te teate...
Tunde peaks vaatama. Varsti.
Mida iganes ärge pange tähele.
Ja Jaan Tätte on ikkagi üle prahi. Ah ma vana loll!
26.01.04. 21.55.
Ma ei tea, miks ma seda kirjutan, ega ju jutul mõtet pole. Igatahes nüüd te teate...
Tunde peaks vaatama. Varsti.
Mida iganes ärge pange tähele.
Ja Jaan Tätte on ikkagi üle prahi. Ah ma vana loll!
26.01.04. 21.55.
Monday, January 26, 2004
kõnnin murdunud klaasil
oli see aken või midagi muud
ei tea
mõned südamed on klaasist
nad murduvad kergemini ning ei parane
tean seda
oli see aken või midagi muud
ei tea
mõned südamed on klaasist
nad murduvad kergemini ning ei parane
tean seda
minu sisu?
kus pole tuuma
seal on kest
kui see on ilus
siis mis sest?
mis tähtsust on sisul kui pakend on kena
pole kindel kuid arvan et kaunis ka mina
kus pole tuuma
seal on kest
kui see on ilus
siis mis sest?
mis tähtsust on sisul kui pakend on kena
pole kindel kuid arvan et kaunis ka mina
ma kardan ja ootan
millal saab läbi su vaimustus
ja sa hakkad nägema ainult mind
koos minu vigadega
kaovad minu kujutlused ja
sa taipad kui valesti valisid
et ma
mina pole kunagi olnud see
kellena mind nägid
millal saab selgeks minu piirjoon
ja selgineb ka minu kujutluse siluett
esimene joon on väiksem
ma olen päriselt olemas
millal saab läbi su vaimustus
ja sa hakkad nägema ainult mind
koos minu vigadega
kaovad minu kujutlused ja
sa taipad kui valesti valisid
et ma
mina pole kunagi olnud see
kellena mind nägid
millal saab selgeks minu piirjoon
ja selgineb ka minu kujutluse siluett
esimene joon on väiksem
ma olen päriselt olemas
mõtted hüüdsid mind mõttetuseks
tol ähmasel udusel õhtul
siis kui vale vihm polnud veel lõppenud
ja õige ei olnud alanud
sa jätsid mind tilk haaval
ning lahkusid vaikselt
minu öökapile Kafka kõrvale jätsid sedeli
“ma. Ei tule tagasi.”
kas mõnikord saab tõesti otsa rahu
ja sees hakkab põlema minekukirg
Ära! Ära! Ainult mitte siia!
tundsin seda kord aga olin noor
tol ähmasel udusel õhtul
siis kui vale vihm polnud veel lõppenud
ja õige ei olnud alanud
sa jätsid mind tilk haaval
ning lahkusid vaikselt
minu öökapile Kafka kõrvale jätsid sedeli
“ma. Ei tule tagasi.”
kas mõnikord saab tõesti otsa rahu
ja sees hakkab põlema minekukirg
Ära! Ära! Ainult mitte siia!
tundsin seda kord aga olin noor
armastuskirjad
armastuskirjad
kirjutatakse ja põletatakse
ning kirg kaob tulle
tabamata märki
99-l korral 100-st
olen 99 korda kirjutanud
ja põletanud
üheksakümne kaheksal
see üks oli
eriline
ta ei öelnud mulle oma nime
ega vanust
ega seda miks
ta tuli
möödus aasta ja
kaks kuud ja
möödus tema
armastuskirjad
kirjutatakse ja põletatakse
ning kirg kaob tulle
tabamata märki
99-l korral 100-st
olen 99 korda kirjutanud
ja põletanud
üheksakümne kaheksal
see üks oli
eriline
ta ei öelnud mulle oma nime
ega vanust
ega seda miks
ta tuli
möödus aasta ja
kaks kuud ja
möödus tema
pisar
ma kaotasin oma pisara lompi
ma tahtsin teda tagasi
aga seal oli teistegi pisaraid
ja ma ei leidnud teda üles
ta ujub seal ja on õnnelik
sest ta pole enam vangis
teda ei suruta tagasi
ta saab olla tema ise
ma kaotasin oma pisara lompi
ma tahtsin teda tagasi
aga seal oli teistegi pisaraid
ja ma ei leidnud teda üles
ta ujub seal ja on õnnelik
sest ta pole enam vangis
teda ei suruta tagasi
ta saab olla tema ise
karjete tänaval valitseb vaikus
juba 12. aprilli pärastlõunast
keegi ei tea mis juhtus
keegi pole võõraid seal näind
juba 12. aprilli pärastlõunast
keegi ei tea mis juhtus
keegi pole võõraid seal näind
järjekordne kurb sonett
ütlesid mulle ühel õhtul
et oled kuu
et vajan muud
vajan ühte kõvemat kõhtu
midagi karvasemat
midagi karmi
midagi mehisemat
ühte värvi
ma proovisin ja püüdsin
aga sinu nime hüüdsin
ja olen ilma
ja ootan vihma
päikest õnne ja vikerkaart
you`re still in my heart
ütlesid mulle ühel õhtul
et oled kuu
et vajan muud
vajan ühte kõvemat kõhtu
midagi karvasemat
midagi karmi
midagi mehisemat
ühte värvi
ma proovisin ja püüdsin
aga sinu nime hüüdsin
ja olen ilma
ja ootan vihma
päikest õnne ja vikerkaart
you`re still in my heart
keeran lahti oma ukse
astun sisse
sõrmedes ikka see surin
suus sinu maitse
ninas su lõhn
oli mõnus...
ja nüüd olen väsind
vajun voodile
ja magan
sõrmedes ikka see surin
suus sinu maitse
ninas su lõhn
astun sisse
sõrmedes ikka see surin
suus sinu maitse
ninas su lõhn
oli mõnus...
ja nüüd olen väsind
vajun voodile
ja magan
sõrmedes ikka see surin
suus sinu maitse
ninas su lõhn
Hahaa
Isevärki asi
Roomab suust
Otsi ja väsi
Oled sa kuult
Nagu ahv naerad
Iseenda üle
Arvamata halba
Isevärki asi
Roomab suust
Otsi ja väsi
Oled sa kuult
Nagu ahv naerad
Iseenda üle
Arvamata halba
30-2
on see kollane kole käkerdis mu süda?
ta seob asju üheks pikaks paelaks.
ta nutab suuri pisaraid, seisan.
ma seisan, vaatan, vaikin üksi.
salaja veritsen maastikku.
hävitan end ise nõelaga.
augud olge väiksemad!
et ma piinleks veel.
tahan oma südame-
le puhkust and-
a füüsilise
valuga ja
kaob ta?
jääb?
ei
on see kollane kole käkerdis mu süda?
ta seob asju üheks pikaks paelaks.
ta nutab suuri pisaraid, seisan.
ma seisan, vaatan, vaikin üksi.
salaja veritsen maastikku.
hävitan end ise nõelaga.
augud olge väiksemad!
et ma piinleks veel.
tahan oma südame-
le puhkust and-
a füüsilise
valuga ja
kaob ta?
jääb?
ei
Olen liiga palju andnud, jaganud, kuulutanud, rääkinud. Pean nüüd veidi vaikima ja korjama. Liiga suureks on mu suu veninud, öelda võin vaid koledusi.
Vabandust kelgunöörid, keda peab järel vedama kui supinahku.
Kole-kole. kole.
Aga seni kommenteerige hoolsasti mu luuletusi.
Vabandust kelgunöörid, keda peab järel vedama kui supinahku.
Kole-kole. kole.
Aga seni kommenteerige hoolsasti mu luuletusi.
Sunday, January 18, 2004
Kõigepealt, ma ei taha Elist peale surma küll näha, nii et palun ilma improvisatsioonideta. Aga Elise asemel sobib Esta. Ja sa ise ei tohi end kätte anda, tee kõik mis võimalik ja tule ka. Uulma tuleks ka enne kinni siduda...Sest ta on ju ikkagi ütlemata tore inimene. Riho saab üksi hakkama. Aga rohkem soove nagu pole...Või siis Meryl Streep, Angelina Jolie, Tori Amos ja Kaire Vilgats, kui ikka viitsid veel veidi raha koguda. Aga põhimõtteliselt saab ka ilma, sest siis oleks ju teisi alternatiive...
Ja vabandust, et mulle lugeda meeldib...mina pole süüdi, et ma pean teiste fantaasiast enda fantaasia looma, kõik ei ole nii õnnelikud ja ei sünni andekatena. Nad suudavad end keskpäraseks töötada! Elagu Kaisa! Ja Monaco prints!
15.01.04. 22.54.
Ja vabandust, et mulle lugeda meeldib...mina pole süüdi, et ma pean teiste fantaasiast enda fantaasia looma, kõik ei ole nii õnnelikud ja ei sünni andekatena. Nad suudavad end keskpäraseks töötada! Elagu Kaisa! Ja Monaco prints!
15.01.04. 22.54.
Sunday, January 11, 2004
Veinipokaal ja suitsu vine
Üle laua. Ta mängis oma veinipokaali äärega. Libistas sõrmedega sellel. Aeg-ajal oma sigaretist mahvi tõmmates. Tema silmad olid poolkinni, natuke väsinult, natuke võrgutavalt. Kuid ta vaatas tühjusesse, minust lähedalt mööda, tumedat seina. Muidugi oleksin võinud ta pilku otsida ja ta oleks vastanud, kuid ma ei teinud seda. Ta oli liiga kaugel.
Ma pole kunagi suutnud kindlaks teha, millest ta nõtles. Võib-olla olid need tavalised, täiesti triviaalsed asjad, kuid ta oli nii kaugel.
Ma isegi olen palju tühjusesse vaadanud, jälginud suvalisi inimesi, ühelt teisele hüpates, kuid kunagi pole ma suutnud nii kaugele hõljuda. Võib-olla pole minu maailm nii sügav kui temal. Ehk olen ma ise nii tühine ja pealiskaudne, et mul ei olegi kuhugi vajuda. Võib-olla olen ma alati selle pideva rääkimisega üritanud seda sügavusetust varjata. Sest lobisedes me ei kuule iseenda vaikust. Hõredates inimestes peab see vaikus karjuma.
Kui ma poleks tundnud tema hingamist, seda polnud kuulda, ma poleks teadnud, et ta päriselt olemas on. Ta oli nii vaikselt. Oleksin mõelnud, et ta on kõigest minu ettekujutus, see, mida ma unedes olen näinud. Mõelda, kui oleksin olnud piisavalt kaugel, et mitte tema hingamist tunda...Olekski ta mu ettekujutuseks muutunud. Tobe on üksi istuda baaris, kui tead, et mitte kedagi ei ole tulemas, et see on tegelikult mõttetu.
Meie vahel oli sein. Kõrge ja paks. Ja kui muidu on ta paistnud kuskilt kaugemalt, küll mitte kunagi päris äärel istumas, siis nüüd oli ta kuskil kaugel. Eemal, kuhu minu sil ei ulatanud. Ma võisin endale ette kujutada, et ta oli lihtsalt kükitanud maha teisele poole müüri, kuid see olnuks vaid enese pettus.
Mõnikord mulle tundus, et mina olin see, kes nägi kõike selgelt, vähemalt ma julgesin tunnistada, et kõik ei ole nii, nagu peab. Jah, ma olin püsimatu, ta oli seda mitmeid kordi öelnud, kuid mida ma ootan, kui midagi nagunii ei juhtu. Kõik saab minna vaid allamäge. Miks olen ainult mina see, kes pingutab?
Võib-olla ta tegelikult ei tahagi, et midagi muutuks? Võib-olla ta lihtsalt ei julge midagi teha?
Ta kardab üldse liiga palju. Nii ei ole võimalik elada. Tuleb vastu astuda ja silmitsi seista.
Võib-olla ma peaksin kohe ära minema...
“Kate?”
Ta pööras aeglaselt oma silmad mulle. Nagu hommikuti kui ta ärkas. Ta ei teinud seda kunagi kiiresti, talle meeldis uneleda. Mu väike unistaja, nagu ma teda siis ikka kutsusin.
“Jah?” tema hääles oli see hommikune unisus.
“Millest sa mõtled?”
“Ah, niisama. Mitte millestki.”
“Kas sa arvad, et meil on kõik korras?”
“Mida? Mis meil olema peaks? Kelle koer surnud on?”
Ma üritasin manada enda näole naeratuse, ei tea, kui hästi see õnnestus.
“Miks sa minuga ei räägi?”
“Millest?” Tema toon muutus, usun, et talle hakkas kohele jõudma see, kuhu sihtisin.
“Kõigest. Sellest mis toimub sinus. Millest sa mõtled. Jälle on see igavene müür meie vahel. Ma tõesti usun, et see ongi igavene. See müür...”
“Et siis mis?”
“Ma arvan, et sellel ei ole mõtet. Sellel kõigel. Meie vahel on kuristik, mida ma üksi ei suuda täita ja kas sel ongi üldse mõtet...”
“Me läheme lahku?”
“Arvan, et see oleks kõige õigem.”
Ma kuulsin valu tema hääles.
“Kui sa nii arvad, siis ma ei saa sind takistada.”
Kas see ongi kõik, mida ta ütleb???
“Ma pean minema...”
Ja ta läkski. Lauale jäi tema veinipokaal ja õhku sigaret suitsu vine. Nagu poleks teada kunagi olnud. Need kaks asja tuletasid seda meelde, et ta oli päriselt olemas olnud, et ma ei olnud teda ette kujutanud. Kui ta ka oli seal kaugel, müüri taga. Ta oli siiski olnud. Kuid mitte enam.
Ta oli läinud. Igaveseks.
Üle laua. Ta mängis oma veinipokaali äärega. Libistas sõrmedega sellel. Aeg-ajal oma sigaretist mahvi tõmmates. Tema silmad olid poolkinni, natuke väsinult, natuke võrgutavalt. Kuid ta vaatas tühjusesse, minust lähedalt mööda, tumedat seina. Muidugi oleksin võinud ta pilku otsida ja ta oleks vastanud, kuid ma ei teinud seda. Ta oli liiga kaugel.
Ma pole kunagi suutnud kindlaks teha, millest ta nõtles. Võib-olla olid need tavalised, täiesti triviaalsed asjad, kuid ta oli nii kaugel.
Ma isegi olen palju tühjusesse vaadanud, jälginud suvalisi inimesi, ühelt teisele hüpates, kuid kunagi pole ma suutnud nii kaugele hõljuda. Võib-olla pole minu maailm nii sügav kui temal. Ehk olen ma ise nii tühine ja pealiskaudne, et mul ei olegi kuhugi vajuda. Võib-olla olen ma alati selle pideva rääkimisega üritanud seda sügavusetust varjata. Sest lobisedes me ei kuule iseenda vaikust. Hõredates inimestes peab see vaikus karjuma.
Kui ma poleks tundnud tema hingamist, seda polnud kuulda, ma poleks teadnud, et ta päriselt olemas on. Ta oli nii vaikselt. Oleksin mõelnud, et ta on kõigest minu ettekujutus, see, mida ma unedes olen näinud. Mõelda, kui oleksin olnud piisavalt kaugel, et mitte tema hingamist tunda...Olekski ta mu ettekujutuseks muutunud. Tobe on üksi istuda baaris, kui tead, et mitte kedagi ei ole tulemas, et see on tegelikult mõttetu.
Meie vahel oli sein. Kõrge ja paks. Ja kui muidu on ta paistnud kuskilt kaugemalt, küll mitte kunagi päris äärel istumas, siis nüüd oli ta kuskil kaugel. Eemal, kuhu minu sil ei ulatanud. Ma võisin endale ette kujutada, et ta oli lihtsalt kükitanud maha teisele poole müüri, kuid see olnuks vaid enese pettus.
Mõnikord mulle tundus, et mina olin see, kes nägi kõike selgelt, vähemalt ma julgesin tunnistada, et kõik ei ole nii, nagu peab. Jah, ma olin püsimatu, ta oli seda mitmeid kordi öelnud, kuid mida ma ootan, kui midagi nagunii ei juhtu. Kõik saab minna vaid allamäge. Miks olen ainult mina see, kes pingutab?
Võib-olla ta tegelikult ei tahagi, et midagi muutuks? Võib-olla ta lihtsalt ei julge midagi teha?
Ta kardab üldse liiga palju. Nii ei ole võimalik elada. Tuleb vastu astuda ja silmitsi seista.
Võib-olla ma peaksin kohe ära minema...
“Kate?”
Ta pööras aeglaselt oma silmad mulle. Nagu hommikuti kui ta ärkas. Ta ei teinud seda kunagi kiiresti, talle meeldis uneleda. Mu väike unistaja, nagu ma teda siis ikka kutsusin.
“Jah?” tema hääles oli see hommikune unisus.
“Millest sa mõtled?”
“Ah, niisama. Mitte millestki.”
“Kas sa arvad, et meil on kõik korras?”
“Mida? Mis meil olema peaks? Kelle koer surnud on?”
Ma üritasin manada enda näole naeratuse, ei tea, kui hästi see õnnestus.
“Miks sa minuga ei räägi?”
“Millest?” Tema toon muutus, usun, et talle hakkas kohele jõudma see, kuhu sihtisin.
“Kõigest. Sellest mis toimub sinus. Millest sa mõtled. Jälle on see igavene müür meie vahel. Ma tõesti usun, et see ongi igavene. See müür...”
“Et siis mis?”
“Ma arvan, et sellel ei ole mõtet. Sellel kõigel. Meie vahel on kuristik, mida ma üksi ei suuda täita ja kas sel ongi üldse mõtet...”
“Me läheme lahku?”
“Arvan, et see oleks kõige õigem.”
Ma kuulsin valu tema hääles.
“Kui sa nii arvad, siis ma ei saa sind takistada.”
Kas see ongi kõik, mida ta ütleb???
“Ma pean minema...”
Ja ta läkski. Lauale jäi tema veinipokaal ja õhku sigaret suitsu vine. Nagu poleks teada kunagi olnud. Need kaks asja tuletasid seda meelde, et ta oli päriselt olemas olnud, et ma ei olnud teda ette kujutanud. Kui ta ka oli seal kaugel, müüri taga. Ta oli siiski olnud. Kuid mitte enam.
Ta oli läinud. Igaveseks.
Uus aasta saabus (rõõmsaid lookesi tulevast aastast)
Uus aasta saabus...Kui oled kaelast visanud (mõned isegi lohakalt) kohustused, siis on hea alustada, alata uue aastaga. Aga need lohakalt täidetud lohustused hakkavad kummitama, nad röövivad sult rahu ja järgmine aasta ei pruugi enam kunagi alata, sest jaanuari lõpuks on alanud masendus, sest see aasta tuleb muutuste rohke ja kui sa oled viimasel aastal ainult muutumisega tegelenud, siis paratamatult vajad veidikest stabiilsust.
Niisiis masendus jaanuariks, mis veebruari lõpus kasvab üle depressiooniks (nii kaua aega läheb, sest vahel on ka helgemaid päevi, aga kaua sa loota saad, lõpuni ei ole kunagi võimalik võidelda, kui edu ei paista ega paista...). Maailm muutub aina tumedamaks, sest depressioon süveneb, varsti lõpetad kooli ja see ei ole ju ometi piisav vabandus, et aastake puhata. Kunagi tuleb täiskasvanuks ka saada! Edasi ülikooli või tööle! Enam ei saa puhata, sest rong läheb ära. Muidugi, kui suudad ikka pensionini elada, saad lõpuks teada, et kunagi sa rongi peal polegi olnud, lihtsalt järgi sörkinud, sest rohkemaks sa suuteline ei ole.
Depressioon süveneb ja maailmapilt tumeneb.
Suvel saad teada, et ikkagi ei ole sa suurt midagi väärt. Sest kõik esmased valikud pole täitunud, alati on paremaid, ja lõpuks pead leppima millegi unistustest madalamaga, sest elama ju peab. Ema õpetas seda! Keegi peab ikkagi olema see, kes õnnetu on. Miks siis mitte mina?
Sügisel, siis kui tuju peaks hea olema, sest lehed langevad, loodus sureb, päevad lähevad väiksemaks ja vihma sajab lõputult, kõikjal on sopp ja solk. Inimesed on jumal tänatud masendunud nägudega. Sa käid kuskil, õpid midagi täiesti mõttetut, sest midagi ju peab tegema, aga tööle minek oleks veel hullem piin, sest siis saaks ebameeldiva tegevuse eest ka raha ja ema ei peaks enam üleval pidama, saaks nagu natuke täiskasvanumaks. Õpid täielikku tobedust. Inimesed su ümber on kõik beibed ja rullikad, sest ükski normaalne ei vali sellist ala (sweetie-darling). Kõik on kõige paremas korras...
Ja korraga tapad end ära just kuskil detsembri keskel, sest jälle on jõulud tulekul, jõuluosturalli on ammu alanud (see ei käi närvidele muidugi) ja hea on olla õnnelik, seltskonna, valitud ala ja korraliku suhete süsteemi üle ülirõõmus. Sest selline elu on ju kõigi unistus. Üksi inimeste hulgas.
Kirjutada pole suutnud juba üle poole aasta peale kohustuslike esseede ja arutluste midagi. Kõik on siiski korras, sest hüvastijätu kiri tuleb pikk. Nii paljusid on vaja tervitada, kes on üritanud minust aru saada (mul on tohutult sõpru, kes minust suurepäraselt aru saavad), nii paljusid tänada, sest mu elu on ju ometi ideaalne! See tuleb pikk, sest mul pole ühtegi muret ja hea on lihtsalt lobiseda.
Tegelikult on mul kahju Ristikivist, sest tegelikult ei ole suitsiidseid ja depressiivseid inimesi siiski raske mõista...
Uus aasta saabus...Kui oled kaelast visanud (mõned isegi lohakalt) kohustused, siis on hea alustada, alata uue aastaga. Aga need lohakalt täidetud lohustused hakkavad kummitama, nad röövivad sult rahu ja järgmine aasta ei pruugi enam kunagi alata, sest jaanuari lõpuks on alanud masendus, sest see aasta tuleb muutuste rohke ja kui sa oled viimasel aastal ainult muutumisega tegelenud, siis paratamatult vajad veidikest stabiilsust.
Niisiis masendus jaanuariks, mis veebruari lõpus kasvab üle depressiooniks (nii kaua aega läheb, sest vahel on ka helgemaid päevi, aga kaua sa loota saad, lõpuni ei ole kunagi võimalik võidelda, kui edu ei paista ega paista...). Maailm muutub aina tumedamaks, sest depressioon süveneb, varsti lõpetad kooli ja see ei ole ju ometi piisav vabandus, et aastake puhata. Kunagi tuleb täiskasvanuks ka saada! Edasi ülikooli või tööle! Enam ei saa puhata, sest rong läheb ära. Muidugi, kui suudad ikka pensionini elada, saad lõpuks teada, et kunagi sa rongi peal polegi olnud, lihtsalt järgi sörkinud, sest rohkemaks sa suuteline ei ole.
Depressioon süveneb ja maailmapilt tumeneb.
Suvel saad teada, et ikkagi ei ole sa suurt midagi väärt. Sest kõik esmased valikud pole täitunud, alati on paremaid, ja lõpuks pead leppima millegi unistustest madalamaga, sest elama ju peab. Ema õpetas seda! Keegi peab ikkagi olema see, kes õnnetu on. Miks siis mitte mina?
Sügisel, siis kui tuju peaks hea olema, sest lehed langevad, loodus sureb, päevad lähevad väiksemaks ja vihma sajab lõputult, kõikjal on sopp ja solk. Inimesed on jumal tänatud masendunud nägudega. Sa käid kuskil, õpid midagi täiesti mõttetut, sest midagi ju peab tegema, aga tööle minek oleks veel hullem piin, sest siis saaks ebameeldiva tegevuse eest ka raha ja ema ei peaks enam üleval pidama, saaks nagu natuke täiskasvanumaks. Õpid täielikku tobedust. Inimesed su ümber on kõik beibed ja rullikad, sest ükski normaalne ei vali sellist ala (sweetie-darling). Kõik on kõige paremas korras...
Ja korraga tapad end ära just kuskil detsembri keskel, sest jälle on jõulud tulekul, jõuluosturalli on ammu alanud (see ei käi närvidele muidugi) ja hea on olla õnnelik, seltskonna, valitud ala ja korraliku suhete süsteemi üle ülirõõmus. Sest selline elu on ju kõigi unistus. Üksi inimeste hulgas.
Kirjutada pole suutnud juba üle poole aasta peale kohustuslike esseede ja arutluste midagi. Kõik on siiski korras, sest hüvastijätu kiri tuleb pikk. Nii paljusid on vaja tervitada, kes on üritanud minust aru saada (mul on tohutult sõpru, kes minust suurepäraselt aru saavad), nii paljusid tänada, sest mu elu on ju ometi ideaalne! See tuleb pikk, sest mul pole ühtegi muret ja hea on lihtsalt lobiseda.
Tegelikult on mul kahju Ristikivist, sest tegelikult ei ole suitsiidseid ja depressiivseid inimesi siiski raske mõista...
Mul puudub tegelikult kodu, sest pole midagi nii kindlat, et saaksin end tunda lõpus...või on mu kodu igal pool.
Veider kuidas pool raamatut saab sult võtta elu mõtte ja üks lause (sellest samast raamatus ikka) anda ta jälle tagasi. See vist ongi midagi nii suurt, mis elab, aga võib-olla elab ta ainult mulle...
Mul on uus lemmikkirjanik jälle, aga ta on selline suur ja ma arvan, et selle teisega päris võrdne kohe. Et nad siis üksteist ka tasakaalustaks...
Kui autoriks on looja, on iga sõna looming.
Tegelikult ma arvan, et ma hakkan vaikselt sulama, ühte ja häguseks. Hea on, kui pole teravaid piire (kindlus peab siiski olema). Mulle meeldib. Siis peaks ju lühinägelikkus ka meeldima...aga see ei meeldi.
Minu pöial elab juba päris hästi, aga lõug on ikka valus, aga see läheb üle, eelmine kord ju läks ka...Ma nüüd ei mäletagi, kas see oli samale poole või teisele. Mälu on tegelikult liiga mõistmatu minu jaoks...Jah, Karl, peegeldused.
Mul on Idee. Ja kindlasti tutvustan teda ka, aga seda juba hiljem, kui ta valmis on. Tegelikult on teine idee ka, aga seda asja ma pean veel natuke kaaluma. Nii et põhimõtteliselt on pool lavaka tööd tehtud...Kui ma ainult suudaks end sundida. Pean suutma!
09.01.04. 23.27.
Veider kuidas pool raamatut saab sult võtta elu mõtte ja üks lause (sellest samast raamatus ikka) anda ta jälle tagasi. See vist ongi midagi nii suurt, mis elab, aga võib-olla elab ta ainult mulle...
Mul on uus lemmikkirjanik jälle, aga ta on selline suur ja ma arvan, et selle teisega päris võrdne kohe. Et nad siis üksteist ka tasakaalustaks...
Kui autoriks on looja, on iga sõna looming.
Tegelikult ma arvan, et ma hakkan vaikselt sulama, ühte ja häguseks. Hea on, kui pole teravaid piire (kindlus peab siiski olema). Mulle meeldib. Siis peaks ju lühinägelikkus ka meeldima...aga see ei meeldi.
Minu pöial elab juba päris hästi, aga lõug on ikka valus, aga see läheb üle, eelmine kord ju läks ka...Ma nüüd ei mäletagi, kas see oli samale poole või teisele. Mälu on tegelikult liiga mõistmatu minu jaoks...Jah, Karl, peegeldused.
Mul on Idee. Ja kindlasti tutvustan teda ka, aga seda juba hiljem, kui ta valmis on. Tegelikult on teine idee ka, aga seda asja ma pean veel natuke kaaluma. Nii et põhimõtteliselt on pool lavaka tööd tehtud...Kui ma ainult suudaks end sundida. Pean suutma!
09.01.04. 23.27.
Natuke raske on trükkida, sest kaklesime jälle vennaga ja nüüd olid veidike kurvemad tagajärjed kui saialool. Mul on lõug ja pöial valusad ning mõlemad muudavad ka oma ümbruse hellaks. Aga nii juhtub, kui piiri ei peeta...Mul on kahtlane tunne, et varsti võivad noad ka mängu tulla. Kui vihane oled siis ikka ei mõtle selgelt.
Kas tundub, et ma nagu kelgiks? Tegelikult kaugel sellest, sest see ais hakkab minu silmis ka juba ebanormaalseks muutuma. Aga teha nagu ka eriti midagi ei oska.
Huvitav, kas temast tuleb naise peksja? Suht tõenäoline tegelikult. Ärritub kergesti ja seda väljendab peamiselt rusikatega.
Mul on tegelikult ta tulevasest naisest kahju...sest mina olen ju ka süüdi, et ta selline on, kuidas ta saabki rahulikum olla, kui me pidevalt oleme üksteist nokkinud juba päris väikesest saati. Ja et ta õppida ei viitsi...sellepärast oleme me emaga mõlemad ta kallal vingunud. Ja kui kodust, juba väikesest peale on naised sellised olnud, siis ei saa ju neist väga hästi arvata. Naised rikuvad mehed ära...
Ma olen selle mõtte peale juba mitu korda tulnud...Minu arust on mehed (ärge nüüd keegi solvuge, ma olen ehk asjadest valesti aru saanud) natuke rohkem kasvatatavad. Et kui neid ei suunataks, siis nad ei kasvaksi, et neil on vaja pidevat tagant utsitamist. Vähemalt mulle on selline mulje jäänud (võib-olla ma tõmban selliseid inimesi ligi lihtsalt). Et alguses on ema ja siis tulevad juba naised...Kui ema meest perse ei keera, siis teeb seda esimene või teine naine (ikka võib alguses õnneks minna)...
Või olen ma asjadest totaalselt valesti aru saanud???
08.01.04 20.59.
Kas tundub, et ma nagu kelgiks? Tegelikult kaugel sellest, sest see ais hakkab minu silmis ka juba ebanormaalseks muutuma. Aga teha nagu ka eriti midagi ei oska.
Huvitav, kas temast tuleb naise peksja? Suht tõenäoline tegelikult. Ärritub kergesti ja seda väljendab peamiselt rusikatega.
Mul on tegelikult ta tulevasest naisest kahju...sest mina olen ju ka süüdi, et ta selline on, kuidas ta saabki rahulikum olla, kui me pidevalt oleme üksteist nokkinud juba päris väikesest saati. Ja et ta õppida ei viitsi...sellepärast oleme me emaga mõlemad ta kallal vingunud. Ja kui kodust, juba väikesest peale on naised sellised olnud, siis ei saa ju neist väga hästi arvata. Naised rikuvad mehed ära...
Ma olen selle mõtte peale juba mitu korda tulnud...Minu arust on mehed (ärge nüüd keegi solvuge, ma olen ehk asjadest valesti aru saanud) natuke rohkem kasvatatavad. Et kui neid ei suunataks, siis nad ei kasvaksi, et neil on vaja pidevat tagant utsitamist. Vähemalt mulle on selline mulje jäänud (võib-olla ma tõmban selliseid inimesi ligi lihtsalt). Et alguses on ema ja siis tulevad juba naised...Kui ema meest perse ei keera, siis teeb seda esimene või teine naine (ikka võib alguses õnneks minna)...
Või olen ma asjadest totaalselt valesti aru saanud???
08.01.04 20.59.
Nii tore, et hakkasin “Hingede ööd” lugema. See on vist ainuke raamat, millest kunagi olen aru saanud. (Vaat, sealt tekivadki ideed, et võib-olla kirjanikud ei taha pidevalt sümbolites rääkida, et kõigel ei pea olema üle ühe tähenduse.)
Siiani olen rahuldunud vaid lugudega. Muidugi mõned lood on igavamad ja sellepärast ei meeldinudki mulle Maa õnnistus ja Seitse venda. Sest kõikide lugudega ei saagi ühendust. Kõik lood ei saa sinu omaks, aga et lugu meeldiks, peab ta sinu oma olema. (Aga ma ju ei taha hakata maad harima!)
Onu Karli lugu on huvitav, seda esiteks ja iga lõigu taga on veel üks maailm, nii et seda ei saa üle ühe peatüki järjest lugeda. Sest kõik need asjad, millele sa mõtlema pead, neid on lihtsalt liiga palju!
Aga ikkagi areneb kõik piisavalt kiiresti.
06.01.04. 22.16.
Siiani olen rahuldunud vaid lugudega. Muidugi mõned lood on igavamad ja sellepärast ei meeldinudki mulle Maa õnnistus ja Seitse venda. Sest kõikide lugudega ei saagi ühendust. Kõik lood ei saa sinu omaks, aga et lugu meeldiks, peab ta sinu oma olema. (Aga ma ju ei taha hakata maad harima!)
Onu Karli lugu on huvitav, seda esiteks ja iga lõigu taga on veel üks maailm, nii et seda ei saa üle ühe peatüki järjest lugeda. Sest kõik need asjad, millele sa mõtlema pead, neid on lihtsalt liiga palju!
Aga ikkagi areneb kõik piisavalt kiiresti.
06.01.04. 22.16.
Palun ärge jätke mulle liiga palju vaba aega, et ma jõuaks täiesti tobedate mõtete peale tulla! Palun!
Sest täna oli selline tore päev, et mõtlesin, et teeks veidikene saia nalja. Pole ju ammu ammu toiduga mänginud, et kuluks ära. Ja nii juhtuski, et ma venna selga lõin puruks...saiakoti. Hehee. Lahedam oleks muidugi olnud, kui see oleks olnud mõni raskemini purunev ese: söögilaud või puuhalg (isegi sellest oleks piisanud), noh siis oleks selge olnud, et minu vend on Kalevipoeg või Suur Tõll vähemalt...Vähemalt oli asi naljakas, sest terve köök oli täis saia viile, selline armas saia köök oli meil. Oleks nüüd tark olnud, oleks venna pähe löönud ka võikarbi ja lõppu ka viilutatud vorsti paki ja äkki ka ühe juustu, olenevalt tujust (no ja kui veab oleks viilud tulnud õhukesed ka), oleks saanud maitsvaid saiu.
Aga noh mis teha kui päris ideed alles hiljem tulevad...
Huvitav, kas ma olen teistega ka nii vägivaldne kui vennaga? Mis siis saab, kui ma enam vennaga koos ei ela? Kus ma siis ennast välja elan? Tunnen kaasa, et olete minusuguse portsu otsa sattunud...Mul on muidugi lõbus...
06.01.04. 15.53.
Sest täna oli selline tore päev, et mõtlesin, et teeks veidikene saia nalja. Pole ju ammu ammu toiduga mänginud, et kuluks ära. Ja nii juhtuski, et ma venna selga lõin puruks...saiakoti. Hehee. Lahedam oleks muidugi olnud, kui see oleks olnud mõni raskemini purunev ese: söögilaud või puuhalg (isegi sellest oleks piisanud), noh siis oleks selge olnud, et minu vend on Kalevipoeg või Suur Tõll vähemalt...Vähemalt oli asi naljakas, sest terve köök oli täis saia viile, selline armas saia köök oli meil. Oleks nüüd tark olnud, oleks venna pähe löönud ka võikarbi ja lõppu ka viilutatud vorsti paki ja äkki ka ühe juustu, olenevalt tujust (no ja kui veab oleks viilud tulnud õhukesed ka), oleks saanud maitsvaid saiu.
Aga noh mis teha kui päris ideed alles hiljem tulevad...
Huvitav, kas ma olen teistega ka nii vägivaldne kui vennaga? Mis siis saab, kui ma enam vennaga koos ei ela? Kus ma siis ennast välja elan? Tunnen kaasa, et olete minusuguse portsu otsa sattunud...Mul on muidugi lõbus...
06.01.04. 15.53.
Mõtlesin...(no ikka juhtub), et pole palju kirjutanud. Mitte et nüüd midagi oleks kirjutada, aga noh ikkagi. Oi kui kindel ma olen, et enne oli midagi täiesti kindlat, mida tahtsin kõvasti arutada.
Naljakas on see, et mul on kuidagi väga närviline olek viimasel ajal, emaga olen paar korda õiendanud, täna vanaemaga ka ja kass käib nagunii närvidele. Ärge siis pikka viha pidage, kui ma ütlema satun...Veider on see ka, et ma ei saa sellest kuidagi üle. Sellest närvilisusest. Tavaliselt on ikka nii, et kui ma kellegagi õiendan siis hakkab kergem. Mõnikord on väga hea karjuda ja just kellegi peale. Aga praegu küll väga palju parem pole, pigem on halvem, sest paar ütlemist on natuke närima hakanud.
Ja eile mõtlesin, et varsti saab ju vaheaeg ka läbi, et ikka bitch küll. Noh see näiteks, et ma ajaga sõber ei ole.
Ajal alati on aega, aeg käib vaikselt vanas seinapalgis...
Eluga sõbrustamisest jääb väheks. Alati tahad rohkemat, kui sul on. Kui sa Eluga läbi ei saa, siis sind ei huvita, mis Aeg on või mis ta parajasti teeb. Või sa lihtsalt oled nagunii temaga sõber. Aga kui elu sind juba armastad, tahad Ajaga ka, vähemalt normaalselt, läbi saada. Mõnikord on seda liiga palju. Prügikastikass.
Praegult tekkis mõte, et kas kunagi on sellist inimest, kes saaks kõigist vihjetest aru. Ristikivi ikka kummistab. Kuradi põnev papi. Põnev või põrunud...
Kust ma küll saaksin mingi sponsori, kes midagi muinul vastu tahtma ei hakka. Ma tahaks päevad läbi lugeda. Ja kuna ma nii palju loeks, siis paratamatult muidugi kirjutaks ka, vähemalt mingeid variatsioonegi tuntud teemadel.
Mul on tegelikult kriis, sest mul ei ole elu mõtet ja ma ei taha surra, kui olen selle leidnud. Ma ei taha olla Joseph.
Kui ma mitte kunagi ei peaks elama...Kui ma saakski alati kõrvalt vaadata...Kui ma vaid saaks tunda kuidas kõik möödub. Ja mitte kunagi päriselt. Möödub, mitte kunagi tagasi tulemata. Siis oleks heaa. Ma tunneks, et olen elus, et kõik lähebki mööda ja kõik on kaduv. Teater on kaduv kunst.
Tori “1000 oceans”
I`m living a life I have no wish to live. My life has been stolen from me. Ma ise tegin seda, arvates, et kõik on võimalik. Miski pole. Isegi vähe on liiga palju. Mõnikord isegi liiga liiga palju.
Kui ma oleks vaid võlts plastikust puu ja seisaks kuskil vaateaknal kuni ma päikese käes, kes on nii päris, et pimestab, ära pleekin ja mind lihtsalt minema visatakse.
Masendus kasvatab masendust. Mitte et mul see oleks. Ma olen tuhandeid kordi tugevam kui Karl. Lihtsalt need sõnad, nad tapavad mu, kui ma peaksin veel vaikima. Kui ma oleksin Joseph ja taluks vaikides oma kohustusi, oleks hea. Minu veri ei saa kunagi nii värske olla kui Tiinal.
Aga mõnikord on kõik parem, ka see kui lihtsalt oled. Märkideta. Põhjusteta. Teadmisteta.
Lihtsalt.
Kui ma selle praegu kustutaks, oleksin vaba, aga ma ei tee seda. Ma olen iseenda sõnade vangis. Lõpuni.
05.01.04. 19.08.
Naljakas on see, et mul on kuidagi väga närviline olek viimasel ajal, emaga olen paar korda õiendanud, täna vanaemaga ka ja kass käib nagunii närvidele. Ärge siis pikka viha pidage, kui ma ütlema satun...Veider on see ka, et ma ei saa sellest kuidagi üle. Sellest närvilisusest. Tavaliselt on ikka nii, et kui ma kellegagi õiendan siis hakkab kergem. Mõnikord on väga hea karjuda ja just kellegi peale. Aga praegu küll väga palju parem pole, pigem on halvem, sest paar ütlemist on natuke närima hakanud.
Ja eile mõtlesin, et varsti saab ju vaheaeg ka läbi, et ikka bitch küll. Noh see näiteks, et ma ajaga sõber ei ole.
Ajal alati on aega, aeg käib vaikselt vanas seinapalgis...
Eluga sõbrustamisest jääb väheks. Alati tahad rohkemat, kui sul on. Kui sa Eluga läbi ei saa, siis sind ei huvita, mis Aeg on või mis ta parajasti teeb. Või sa lihtsalt oled nagunii temaga sõber. Aga kui elu sind juba armastad, tahad Ajaga ka, vähemalt normaalselt, läbi saada. Mõnikord on seda liiga palju. Prügikastikass.
Praegult tekkis mõte, et kas kunagi on sellist inimest, kes saaks kõigist vihjetest aru. Ristikivi ikka kummistab. Kuradi põnev papi. Põnev või põrunud...
Kust ma küll saaksin mingi sponsori, kes midagi muinul vastu tahtma ei hakka. Ma tahaks päevad läbi lugeda. Ja kuna ma nii palju loeks, siis paratamatult muidugi kirjutaks ka, vähemalt mingeid variatsioonegi tuntud teemadel.
Mul on tegelikult kriis, sest mul ei ole elu mõtet ja ma ei taha surra, kui olen selle leidnud. Ma ei taha olla Joseph.
Kui ma mitte kunagi ei peaks elama...Kui ma saakski alati kõrvalt vaadata...Kui ma vaid saaks tunda kuidas kõik möödub. Ja mitte kunagi päriselt. Möödub, mitte kunagi tagasi tulemata. Siis oleks heaa. Ma tunneks, et olen elus, et kõik lähebki mööda ja kõik on kaduv. Teater on kaduv kunst.
Tori “1000 oceans”
I`m living a life I have no wish to live. My life has been stolen from me. Ma ise tegin seda, arvates, et kõik on võimalik. Miski pole. Isegi vähe on liiga palju. Mõnikord isegi liiga liiga palju.
Kui ma oleks vaid võlts plastikust puu ja seisaks kuskil vaateaknal kuni ma päikese käes, kes on nii päris, et pimestab, ära pleekin ja mind lihtsalt minema visatakse.
Masendus kasvatab masendust. Mitte et mul see oleks. Ma olen tuhandeid kordi tugevam kui Karl. Lihtsalt need sõnad, nad tapavad mu, kui ma peaksin veel vaikima. Kui ma oleksin Joseph ja taluks vaikides oma kohustusi, oleks hea. Minu veri ei saa kunagi nii värske olla kui Tiinal.
Aga mõnikord on kõik parem, ka see kui lihtsalt oled. Märkideta. Põhjusteta. Teadmisteta.
Lihtsalt.
Kui ma selle praegu kustutaks, oleksin vaba, aga ma ei tee seda. Ma olen iseenda sõnade vangis. Lõpuni.
05.01.04. 19.08.
eelmise elu eelmises elus
olin ma kass
jah olen selles täiesti kindel
sest kui olnuksin koer
oleks ma truu
olen kindel et saame kaasa
pärandi eelmistest eludest
ja kui olnuksin lehm
näriks ma nätsu
pidevalt
lehmadel on neljaosaline magu
kui ma oleks väike ja väle
olnuksin nirk
kuid olen isepäine
käin oma rada pidi
võin meelitada
kuid võin ka mööduda kui õhust
roheliste silmadega must kass
olin ma kass
jah olen selles täiesti kindel
sest kui olnuksin koer
oleks ma truu
olen kindel et saame kaasa
pärandi eelmistest eludest
ja kui olnuksin lehm
näriks ma nätsu
pidevalt
lehmadel on neljaosaline magu
kui ma oleks väike ja väle
olnuksin nirk
kuid olen isepäine
käin oma rada pidi
võin meelitada
kuid võin ka mööduda kui õhust
roheliste silmadega must kass
hetk
tead, kord kuulutasin minagi maailmale,
et olen kõigeks valmis ja võimeline.
siis tulid sina
ja ma ei suutnud midagi.
võimed puudusid.
hingatagi oli raske.
ja kõik minu ihuliikmed aina värisesid.
piinlesin nii.
kuid ühel hetkel polnud sa enam nii tähtis.
sa olid vaid üks hetk.
kõik siin maailmas on kaduv,
ka ookean võib kuivada.
tunnete ja aja möödumisest me ei räägigi.
tead, kord kuulutasin minagi maailmale,
et olen kõigeks valmis ja võimeline.
siis tulid sina
ja ma ei suutnud midagi.
võimed puudusid.
hingatagi oli raske.
ja kõik minu ihuliikmed aina värisesid.
piinlesin nii.
kuid ühel hetkel polnud sa enam nii tähtis.
sa olid vaid üks hetk.
kõik siin maailmas on kaduv,
ka ookean võib kuivada.
tunnete ja aja möödumisest me ei räägigi.
See mis tuleb seest välja pole see
ta ei saa sinna ise
avastan äkki, et pole nälginud
juba aasta.
Ma söön.
Ja vaatan lakke.
Küsisid avastuse kohta
25 ja pool
rohkem ma ei tea
ta ei saa sinna ise
avastan äkki, et pole nälginud
juba aasta.
Ma söön.
Ja vaatan lakke.
Küsisid avastuse kohta
25 ja pool
rohkem ma ei tea
sündimine - see on lihtne,
lihtsam veel on surm.
ainult elamine –
see on raske,
raskem veel kui
päev pikk ja julm.
lihtsam veel on surm.
ainult elamine –
see on raske,
raskem veel kui
päev pikk ja julm.
tühi tuba.
täis on sinu mõttekatkeid.
ära luba
kunagi lõpuni mõelda neid.
koristasin tühjust,
leidsin sinu katkend kidrakeele.
akordide suhtlust
kuulasime pimedas veel üleeile.
kui süütasin vannitoas tule,
leidsin su roosa rinnahoidja.
miks jätsid vedelema ja järgi ei tule?
miks pean ta endale hoidma?
sinu juuksed
on minu harja küljes.
üksikud nuuksed.
ülejäänu hoian enda sees.
ära kutsu mind öösel!
ära hüüa mu nime!
ka mitte sel vaiksel
kutsuval toonil. Jäta! Mine!
täis on sinu mõttekatkeid.
ära luba
kunagi lõpuni mõelda neid.
koristasin tühjust,
leidsin sinu katkend kidrakeele.
akordide suhtlust
kuulasime pimedas veel üleeile.
kui süütasin vannitoas tule,
leidsin su roosa rinnahoidja.
miks jätsid vedelema ja järgi ei tule?
miks pean ta endale hoidma?
sinu juuksed
on minu harja küljes.
üksikud nuuksed.
ülejäänu hoian enda sees.
ära kutsu mind öösel!
ära hüüa mu nime!
ka mitte sel vaiksel
kutsuval toonil. Jäta! Mine!
ma tunnen, et soolane sõrm on mu suul
ja Tema puhub ära mu ümbert tuult.
üks teinegi asi just praegu lahkus suult.
ma tean mis see oli. see oli sinu huul.
üks tilk langes vaikuses.
ta langes vaikuses kaikudes.
ta langes peegeldus laikudes.
Tema ei viibinud vaikuses.
nüüd väljas on auklik külm vihm.
vabadus on minu juurest läind ja
minu peene kaela ümber on rihm.
ma olen Tema vang. oled läind sa.
ma otsustasin just et lahkun ka.
otsin vabadust ja otsin sind ma.
ja Tema puhub ära mu ümbert tuult.
üks teinegi asi just praegu lahkus suult.
ma tean mis see oli. see oli sinu huul.
üks tilk langes vaikuses.
ta langes vaikuses kaikudes.
ta langes peegeldus laikudes.
Tema ei viibinud vaikuses.
nüüd väljas on auklik külm vihm.
vabadus on minu juurest läind ja
minu peene kaela ümber on rihm.
ma olen Tema vang. oled läind sa.
ma otsustasin just et lahkun ka.
otsin vabadust ja otsin sind ma.
Hallitus
Halli mere kohal on
hall taevas.
Mere taeva vahel on
hallis laevas
hallitus.
Tema hallis mõttes on
hallitu laik
värviline maik.
Halli mere kohal on
hall taevas.
Nüüd langes üks tilk
hallist pilvest vilk
oli tilk.
Värviline.
Halli mere kohal on
hall taevas.
Mere taeva vahel on
hallis laevas
hallitus.
Tema hallis mõttes on
hallitu laik
värviline maik.
Halli mere kohal on
hall taevas.
Nüüd langes üks tilk
hallist pilvest vilk
oli tilk.
Värviline.
Niisiis suutmata ikka veel korralikult lugeda (st rohkem kui 40 lehekülge), suutmata midagi kirjutada, loen mingit stuffi, mida olen aja jooksul netist copynud. Ma võib-olla olen seda varem lugenud, võib-olla aga mitte.
Ma tunnen, et ma ei sobi Tori fänniks (jah, ikka ja jälle bullshit, aga ma ei saa sinna midagi parata). Kui mõttetu saab veel üks tekst olla??? Igatahes...
Ma ei saa edasi kirjutada, sest tundub, et hakkan päriselt mõistust kaotama, aga kui ma kustutaks oleks kindlasti valus. Mul on siiski hea fantaasia, sellise kõrge lennuga...
Ärge pange tähele...
29.12.03. 22.14.
Ma tunnen, et ma ei sobi Tori fänniks (jah, ikka ja jälle bullshit, aga ma ei saa sinna midagi parata). Kui mõttetu saab veel üks tekst olla??? Igatahes...
Ma ei saa edasi kirjutada, sest tundub, et hakkan päriselt mõistust kaotama, aga kui ma kustutaks oleks kindlasti valus. Mul on siiski hea fantaasia, sellise kõrge lennuga...
Ärge pange tähele...
29.12.03. 22.14.
Mul on tegelikult üks põrutav uudis ka. Teate, meil on selline lahe klass, et meil on seal igasugu rahvast esindatud ja võib-olla see teeb meist tulevikus toredamad inimesed. Nimelt peale minu on meil veel üks lesbi (no Pällist me ei räägi, sest ma tegelikult ikka päris hästi temast aru ei saa, aga ütlen siiski, et usaldan oma instinkte...aga jätan ta rahule, las ta olla...vähemalt natuke aega.) Igatahes paar varianti mul on, aga kummaski ei ole kindel...ja edaspidi olen ma väga vastuvõtlik igasugustele vihjetele, need on tegelikult sellised väikesed, aga ikkagi (no ja olen kindel, et pooled ma võin vabalt üle paisutada.)
Nii et mul on mõnda aega lõbus, niikaua kuni jälgin ja siis lõpuks lähen ja küsin (mingit moodi ma ju pean kindel olema...)
Nojah mina ja mu lõbustused...Ärge pange tähele ja ärge tõsiselt võtke.
29.12.03. 17.27.
Nii et mul on mõnda aega lõbus, niikaua kuni jälgin ja siis lõpuks lähen ja küsin (mingit moodi ma ju pean kindel olema...)
Nojah mina ja mu lõbustused...Ärge pange tähele ja ärge tõsiselt võtke.
29.12.03. 17.27.
Noh ma ikka ei saa, mina, see Eesti patrioot. Kurat Jaan ma ikka irnusin päris pikalt selle petserimaa kommi peale, võib-olla on viga minu huumorimeeles, võib-olla oli tuju lihtsalt selline. Igatahes ma soovitan polaarkaru blogi teile, tal on huvitavate pööretega jutte tavalise teksti vahele pikitud...nanooq.blogspot.com. Ja tema leheküljelt leidsin sellise asja:
www.sporu.netist leidsin sihukese anekdoodi: "Lõpuks ometi avastasime Matrixi aeglaste kuulide saladuse - tuleb välja, et näitlejate laskmisõpetaja oli eesti snaiper."
BTW Marion vaatas ka “My Familyt”, nii et ma sain temaga selle üle naerda, mulle meeldib kuidagi teistega koos rohkem naerda...veidrused, need veidrused...
Ja mul on selline kahtlane tunne, et ma pean Jaani ja Marioni omavahel tutvustama, sest ma oleks peaaegu pidanud tema kätte ära surema...tema ja Manson. See oli õudne. Kui Tori teeks tema lauludest coverid siis ma kuulaks täiega, sõnad on head, aga ma ei see sellises esituses neid kuulata, pea hakkab valutama, suht kiiresti ka veel.
Siis ma soovitan teile veel George Carlinit, tal on palju häid asju, aga Religion aka Bullshit (mis on siis veidi pikem versioon). See on selline hea asi...eriti kui usklik oled (ajab ikka harja punaseks küll, kui nalja ei mõista...bullshit)
Ma arvan, et selle postituse nimeks võiks panna “mis Kaisa uut on leidnud nt ühe päeva jooksul”
Nii armas, kui ma saan varsti enda luuletused arvutisse topitud, siis mul on selline kergem tunne, sest ma seadsin endale eesmärgiks oma kõik “kirjutamise asjad” korda seada, et uuel aastal uue hooga alustada. (ma arvan, et ikka liiga palju on minus seda ebausklikku verd...tuleb ära kannatada)
Ja siis ma arvan, et mõttetud kingid tuleks ära keelata, kui ikka midagi ei oska kinkida, siis parem ära kingi midagi, jääb raha alles...või midagi. Pole nagu mõtet. (no ma olen natuke nördinud sugulase mõttekäigust “tal on juuksed peas, kingiks mingi juukseasja”, teate ma ei kasuta selliseid asju, kui siis mingi suure peo ajal, kui on väga vaja, et lokid püsiks, siis natuke lakki, aga seda saab emalt ka laenata) nii et võib aru saada, et kingitused ei meeldinud väga. Kuigi ma peaksin olema harjunud, sest iga aasta on sama jama...Ema oli muidugi armas, sest meil oli üks leping, Tori plaadiga seoses, aga ta tegi mulle ikka kingi šokolaadi ja algaja koka raamat, mis tundub isegi huvitav, sest mul on veel üks eesmärk tekkinud, ma pean saama selgeks, kuidas tehakse šokolaadi torti, sest siis saan ma (kui suureks saan) iga päev süüa šokolaaditorti ja selle mürgitusse kas või surra. Vot selline tore plaan...
www.sporu.netist leidsin sihukese anekdoodi: "Lõpuks ometi avastasime Matrixi aeglaste kuulide saladuse - tuleb välja, et näitlejate laskmisõpetaja oli eesti snaiper."
BTW Marion vaatas ka “My Familyt”, nii et ma sain temaga selle üle naerda, mulle meeldib kuidagi teistega koos rohkem naerda...veidrused, need veidrused...
Ja mul on selline kahtlane tunne, et ma pean Jaani ja Marioni omavahel tutvustama, sest ma oleks peaaegu pidanud tema kätte ära surema...tema ja Manson. See oli õudne. Kui Tori teeks tema lauludest coverid siis ma kuulaks täiega, sõnad on head, aga ma ei see sellises esituses neid kuulata, pea hakkab valutama, suht kiiresti ka veel.
Siis ma soovitan teile veel George Carlinit, tal on palju häid asju, aga Religion aka Bullshit (mis on siis veidi pikem versioon). See on selline hea asi...eriti kui usklik oled (ajab ikka harja punaseks küll, kui nalja ei mõista...bullshit)
Ma arvan, et selle postituse nimeks võiks panna “mis Kaisa uut on leidnud nt ühe päeva jooksul”
Nii armas, kui ma saan varsti enda luuletused arvutisse topitud, siis mul on selline kergem tunne, sest ma seadsin endale eesmärgiks oma kõik “kirjutamise asjad” korda seada, et uuel aastal uue hooga alustada. (ma arvan, et ikka liiga palju on minus seda ebausklikku verd...tuleb ära kannatada)
Ja siis ma arvan, et mõttetud kingid tuleks ära keelata, kui ikka midagi ei oska kinkida, siis parem ära kingi midagi, jääb raha alles...või midagi. Pole nagu mõtet. (no ma olen natuke nördinud sugulase mõttekäigust “tal on juuksed peas, kingiks mingi juukseasja”, teate ma ei kasuta selliseid asju, kui siis mingi suure peo ajal, kui on väga vaja, et lokid püsiks, siis natuke lakki, aga seda saab emalt ka laenata) nii et võib aru saada, et kingitused ei meeldinud väga. Kuigi ma peaksin olema harjunud, sest iga aasta on sama jama...Ema oli muidugi armas, sest meil oli üks leping, Tori plaadiga seoses, aga ta tegi mulle ikka kingi šokolaadi ja algaja koka raamat, mis tundub isegi huvitav, sest mul on veel üks eesmärk tekkinud, ma pean saama selgeks, kuidas tehakse šokolaadi torti, sest siis saan ma (kui suureks saan) iga päev süüa šokolaaditorti ja selle mürgitusse kas või surra. Vot selline tore plaan...
Saturday, January 03, 2004
heheheeheeee
täitsa perses ma sain lavaka teise vooru, mitte, et see midagi tähendaks, nad ju ometi ei saa selliste väikeste asjade pealt kedagi tõsiselt võtta või kellegi andekust näha, aga noh mida iganes, ma saan ju veel kirjutada. nii et jaan hakka ka kirjutama. aga lahe on see, et nad mu jama veel tahavad lugeda, ja ma saan lavakasse minna monoloogi lugema ja luuletust ka, mis on siis väike eelproov näitleja asjale...
nii lahe ma saan lavakasse minna...
trillalaa ja trillallaa.
JESS! JESS! JESS! JESS! JESS!
oh ma enam ei jäksa. nii lahe ja armas igatahes.
täitsa perses ma sain lavaka teise vooru, mitte, et see midagi tähendaks, nad ju ometi ei saa selliste väikeste asjade pealt kedagi tõsiselt võtta või kellegi andekust näha, aga noh mida iganes, ma saan ju veel kirjutada. nii et jaan hakka ka kirjutama. aga lahe on see, et nad mu jama veel tahavad lugeda, ja ma saan lavakasse minna monoloogi lugema ja luuletust ka, mis on siis väike eelproov näitleja asjale...
nii lahe ma saan lavakasse minna...
trillalaa ja trillallaa.
JESS! JESS! JESS! JESS! JESS!
oh ma enam ei jäksa. nii lahe ja armas igatahes.
