terve mõistus ei ole eelis
Saturday, December 27, 2003
Võimas!!! Eesti ei olegi tuntud ainult oma heade litside poolest...me ju korraldasime ka eurovisiooni...mingil aastal.
Miks keegi ei tea midagi meie sõprus-viha suhetest Soomega? Miks keegi ei tea, et olime 50 aastat nõukogude ikke all?
Igatahes...Suurt muud midagi. Armas lihtsalt, et me oleme leidnud tee briti telesarjadesse, suht head on nad tegelikult. See viimane muidugi on kogu aeg olnud (“Minu pere” vaevalt keegi sellest kuulnud on, aga nad on nii armsad kõik ja sellepärast olen ikka jälginud nende tegemisi.) teine on praeguseks alla käinud. Kaisa, võiksid sellega leppida, nii ikka tavaliselt juhtub, kui sa hakkad mingit sarja vaatama ainult paari tegelase suhte pärast...
Igatahes. Armas. Eurovisioon ja litsid!
26.12.03. 20.54.
Miks keegi ei tea midagi meie sõprus-viha suhetest Soomega? Miks keegi ei tea, et olime 50 aastat nõukogude ikke all?
Igatahes...Suurt muud midagi. Armas lihtsalt, et me oleme leidnud tee briti telesarjadesse, suht head on nad tegelikult. See viimane muidugi on kogu aeg olnud (“Minu pere” vaevalt keegi sellest kuulnud on, aga nad on nii armsad kõik ja sellepärast olen ikka jälginud nende tegemisi.) teine on praeguseks alla käinud. Kaisa, võiksid sellega leppida, nii ikka tavaliselt juhtub, kui sa hakkad mingit sarja vaatama ainult paari tegelase suhte pärast...
Igatahes. Armas. Eurovisioon ja litsid!
26.12.03. 20.54.
See on lihtsalt jube, milline mu lugemiskiirus on...päevas umbes 40 lehekülge...ja ma ei oska selles suhtes mitte midagi tarka ette võtta.
Mida ma tegema peaks? Kas teate mingisugust kohta, kust saaks osta (niisama hankimine sobib ka) nuppu, mis esiteks on keskendumisnupp või teiseks on mõtete väljalülitamisnupp. Muidugi oleks kõige ideaalsem sellinie, millega lülitad keskendumise sisse ja mõtted välja ja seda kõike ühekorraga...
26.12.03. 14.24.
Mida ma tegema peaks? Kas teate mingisugust kohta, kust saaks osta (niisama hankimine sobib ka) nuppu, mis esiteks on keskendumisnupp või teiseks on mõtete väljalülitamisnupp. Muidugi oleks kõige ideaalsem sellinie, millega lülitad keskendumise sisse ja mõtted välja ja seda kõike ühekorraga...
26.12.03. 14.24.
Bloge on hea lugeda...lihtsalt...ei ole ju nagunii midagi muud teha, sest kirjutamisest ei tule midagi välja, kõik tundub pask, masendus on ka tagasi hiilima hakanud. Põhjused jäävad põhjusteks, ehk ära korda end liiga palju. Teadagi.
Igatahes, ma sain teada, et Maali isaga oli miskit, aga nüüd vist juba enam-vähem ja polaarkaru tundub huvitav, ma oleks kui ta oleks See, aga ma arvan, et ta ikkagi ei ole...noh midagi ma ju ikkagi tean ka. Maali Temaga enam ei suhtle...aga ükskõik.
24.12.03. 15.31.
Igatahes, ma sain teada, et Maali isaga oli miskit, aga nüüd vist juba enam-vähem ja polaarkaru tundub huvitav, ma oleks kui ta oleks See, aga ma arvan, et ta ikkagi ei ole...noh midagi ma ju ikkagi tean ka. Maali Temaga enam ei suhtle...aga ükskõik.
24.12.03. 15.31.
Ma pean seda Jaani jooksmise asja proovima, lumes on takistus suurem ja ma väsin kiiremini ära. järelikult ei jõua ma akugele joosta ja järelikult on võimalus, et minu puudumine avastatakse ja hakatakse mind ka otsima (mis ei ole üldsegi kindel, ikka juhtub, et Kaisat pole) ja nii on suurem võimalus, et ma ei külmu surnuks.
Tori – Precious Things let them bleed let them wash away
so I ran faster
but it caught me here
yes my loyalties turned
like my ankle
in the seventh grade
running after Billy
running after the rain
aga kunagi pole aega...
kunagi on...
24.12.03. 14.42.
Tori – Precious Things let them bleed let them wash away
so I ran faster
but it caught me here
yes my loyalties turned
like my ankle
in the seventh grade
running after Billy
running after the rain
aga kunagi pole aega...
kunagi on...
24.12.03. 14.42.
MA TAHAN EMAKS SAADA!!!!
Ja selliseks nagu see ema seal trollis, kellest Jaan ja Esta rääkisid. Ma olen ka taolist näinud. Folgil oli. Aga paranoia tekib, et ma ei saa kunagi lapsi või midagi...
Ikka unistad asjadest, mis on kõige võimatumad teoks saama...Ja kõige rohkem kardad asju, mis kindlasti juhtuvad...
Ma lähen üksi hulluks!
24.12.03. 14.18.
Ja selliseks nagu see ema seal trollis, kellest Jaan ja Esta rääkisid. Ma olen ka taolist näinud. Folgil oli. Aga paranoia tekib, et ma ei saa kunagi lapsi või midagi...
Ikka unistad asjadest, mis on kõige võimatumad teoks saama...Ja kõige rohkem kardad asju, mis kindlasti juhtuvad...
Ma lähen üksi hulluks!
24.12.03. 14.18.
Kuulates Tori Amost ja tema Maryt. Ma ei tea lihtsalt armsad sõnad, sest talle ka meeldivad lapsed, vähemalt nii palju kui mina tean, hull depressioon oli, kui tal nürisünnitus oli...ikka ütleme asju, mis tegelikult toimuvad, mõnikord isegi unistame sellest, olgem siiski ausad...endi vastu ka...
...what`ll we do when our babies scream
Fill their mouths with some acid rain...
Ja selline asi kummitab mind lihtsalt kogu aeg...võib-olla sellest ka see vabaduse teema, mis kuidagi on üles kerkinud, mõned ideed on lihtsalt õhus...
...well Butterflies don`t belong in nets...muidugi minu üldine liblika armastus mängib ka rolli. ...surm ja liblikatolm...Woolf.
23.12.03. 16.33.
...what`ll we do when our babies scream
Fill their mouths with some acid rain...
Ja selline asi kummitab mind lihtsalt kogu aeg...võib-olla sellest ka see vabaduse teema, mis kuidagi on üles kerkinud, mõned ideed on lihtsalt õhus...
...well Butterflies don`t belong in nets...muidugi minu üldine liblika armastus mängib ka rolli. ...surm ja liblikatolm...Woolf.
23.12.03. 16.33.
Kergem on kirjutada seosusetut teksti.
Uitmõtted on ilusamad, sest nad uitavad, nad on vabad, nad ei pruugi kunagi tagasi tulla, kui ka tulevad siis muutunult, teisel kujul. Nad on ilusamad, sest neid ei saa kontrollida, vabadust ei saa kontrollida.
Vabadus on siiski hea, kas siis puududes või omades, kui ta on hirmutav...
Ikkagi ei kõla see nii, nagu ta helises mu peas...
Uitmõtted. Ma arvan, et sellepärast ehk ka pigem luuletused kui proosa, ei suuda ennast koondada loogiliselt kõnelema paberi ja pliiatsiga.
23.12.03. 15.15.
Uitmõtted on ilusamad, sest nad uitavad, nad on vabad, nad ei pruugi kunagi tagasi tulla, kui ka tulevad siis muutunult, teisel kujul. Nad on ilusamad, sest neid ei saa kontrollida, vabadust ei saa kontrollida.
Vabadus on siiski hea, kas siis puududes või omades, kui ta on hirmutav...
Ikkagi ei kõla see nii, nagu ta helises mu peas...
Uitmõtted. Ma arvan, et sellepärast ehk ka pigem luuletused kui proosa, ei suuda ennast koondada loogiliselt kõnelema paberi ja pliiatsiga.
23.12.03. 15.15.
Monday, December 22, 2003
ja mu tuju on nii hea, sest praegu just vaatasin seda auri ja co blogi, tänud siim, et sa mu tähelepanu sellele juhtisid, sest äkki ma poleks seda mingi aeg vaadanud ja oleks ennast paari ajaga vaevanud, aga nüüd...
nüüd ma tean, et ball läks täiega (kordaks äkki TÄIEGA) asja ette. väike eesmärk oli püstitatud ja see sai täidetud.
pluss mul oli nii nii hea kaaslane, ma arvan, et polegi teda veel tänanud. nii hea oli tantsida. kõige parem ball oli. ja see tunne oli mul juba sel õhtul, mitte ei tekkinud praegu.
nüüd ma tean, et ball läks täiega (kordaks äkki TÄIEGA) asja ette. väike eesmärk oli püstitatud ja see sai täidetud.
pluss mul oli nii nii hea kaaslane, ma arvan, et polegi teda veel tänanud. nii hea oli tantsida. kõige parem ball oli. ja see tunne oli mul juba sel õhtul, mitte ei tekkinud praegu.
Ma arvan, et 99% muusadest on hästi ilusad naised. Sest kuidas muidu seletada seda, et enamus häid kirjanikke on mehed? Ja enamik äramärkimist väärivaid naiskirjanikke on bid? As if Woolf ja Murdoch.
Nii et ma arvan, et ma annan kõikidele rakketele, kõusaartele ja muudele tibidele andeks, et nad heterod on ja kenderile ja muudele taolistele elumeestele annan ka nende homoseksuaalsuse andeks. Ei ole ju midagi teha, seksuaalsust valida ei saa. Ja kahju, et te pole nii õnnelikud nagu näiteks Sartre ja Wilde: nad said selle ühe protsendi. (Või on 99% sees mehelikke naisi ka, as if maitsed on erinevad, ja homod kujutlesid need mehelikud naised naiselikeks meesteks.)
Ja seda ma tahan öelda, et suurte/väikeste algustähtede kasutamine oligi nii mõeldud, niigi nähtavate põhjuste pärast...
21.12.03. 16.50.
Nii et ma arvan, et ma annan kõikidele rakketele, kõusaartele ja muudele tibidele andeks, et nad heterod on ja kenderile ja muudele taolistele elumeestele annan ka nende homoseksuaalsuse andeks. Ei ole ju midagi teha, seksuaalsust valida ei saa. Ja kahju, et te pole nii õnnelikud nagu näiteks Sartre ja Wilde: nad said selle ühe protsendi. (Või on 99% sees mehelikke naisi ka, as if maitsed on erinevad, ja homod kujutlesid need mehelikud naised naiselikeks meesteks.)
Ja seda ma tahan öelda, et suurte/väikeste algustähtede kasutamine oligi nii mõeldud, niigi nähtavate põhjuste pärast...
21.12.03. 16.50.
Mõnikord ma mõtlen, et äkki on kõik hoopis teisiti, aga ma ikka ei tea. Ei tea, et tullt pole tegelikult olemas, et vikerkaar on valgusefekt. Te ju teate, kelle sümbol on vikerkaar (noh selle värvid vähemalt), aga kui vikerkaart polegi tegelikult olemas, siis võib-olla ei ole ka neid, et nad on iseendi ettekujutus.
Mõnikord ma mõtlen kaks tundi järjest...
Ja veel, ma tahaksin hirmsasti teada, mida arvasid täiesti tavalised saksa kodanikud sellest, et nende maa jagati neljaks ja võõrad hakkasid üles ehitama demokraatiat? Ja mida arvasid ümberasutatavad sakslased ümberasutajatest? Sest neile võib-olla meeldiski elada Tšehhoslovakkias ja nande pärast poleks kunagi tekkinud mingeid rahvuslikke rahutusi. Võib-olla nad tundsid nad endid Austria aladel palju kodusemalt kui hiljem Saksas? Võib-olla neile meeldis see kodu, kus nad elasid? Võib-olla oli neil seal palju rohkem sõpru kui Saksamaal?
Mis saab Petserimaast?
20.12.03. 17.54.
Mõnikord ma mõtlen kaks tundi järjest...
Ja veel, ma tahaksin hirmsasti teada, mida arvasid täiesti tavalised saksa kodanikud sellest, et nende maa jagati neljaks ja võõrad hakkasid üles ehitama demokraatiat? Ja mida arvasid ümberasutatavad sakslased ümberasutajatest? Sest neile võib-olla meeldiski elada Tšehhoslovakkias ja nande pärast poleks kunagi tekkinud mingeid rahvuslikke rahutusi. Võib-olla nad tundsid nad endid Austria aladel palju kodusemalt kui hiljem Saksas? Võib-olla neile meeldis see kodu, kus nad elasid? Võib-olla oli neil seal palju rohkem sõpru kui Saksamaal?
Mis saab Petserimaast?
20.12.03. 17.54.
Kõigepealt palun, palun jätke mulle rohkem vaba aega täiesti tobedate ideede peale tulemiseks!
Ma arvan, et ma panen oma riigi nimeks Paradiis. Riigi moto on: Tule, tule Paradiisi (võrdluseks: Tule, tule Värskasse). Aga et riigi kodanikuks saada, tuleb läbida vestlus ja test, et ma saaks kindel olla, et ei ole mingeid ajuvabasid inimesi. Mul on eeskujulik ideaalriik. Või midagi.
Teiseks ma tean, kuidas minust saab kirjanik. Ma teen endale oma kirjastuse. Noh ma ehk peaks mingisugust ärijuhtimist vist õppima, pigistab ära, järgmisel aastal käin mata eksmi ettevalmistus kursustel ja teen eksami ära, as if see ei saa raske olla, ja selle aasta võib näiteks kirjandust või inglise keelt natuke õppida, tuleb kasuks. Siis seebitan Jaani natuke. Sa ju tõlgid mulle Palahniuki eks? Et siis ilmutan teda, teenin raha, ta saab populaarseks, kutsun Eestisse raamatuid tutvustama, siis Jaan saab ka temaga natuke aega veeta, tõlkija ju ikkagi. Ja siis nende populaarsete asjade kõrval saan enda raamatuid ka välja lasta, minu kirjastus, teen, mis tahan. Pluss veel see suur eelis, et põhimõtteliselt on üheks minu töökohustusteks raamatute lugemine. Well, sobib ma arvan. Ja kuna ma ei saa ju seda kirjastust kohe järgmine aasta avada, siis Esta on selle aja peale Tartus lõpetanud eesti filoloogia ja tuleb toimetajaks. Ma loodan, et ta tuleb (väga paluv nägu). Mingi geniaalne idee minu arust! Ja veel see, et ma ei pea hommikul kell kaheksa tööle minema, saan magada!
Ja kardan, et mul on üks eesmärk jälle tekkinud: lugeda hispaania keeles läbi “Sada aastat üksindust”. Luuser you know. Ikka juhtub.
20.12.03. 17.20.
Ma arvan, et ma panen oma riigi nimeks Paradiis. Riigi moto on: Tule, tule Paradiisi (võrdluseks: Tule, tule Värskasse). Aga et riigi kodanikuks saada, tuleb läbida vestlus ja test, et ma saaks kindel olla, et ei ole mingeid ajuvabasid inimesi. Mul on eeskujulik ideaalriik. Või midagi.
Teiseks ma tean, kuidas minust saab kirjanik. Ma teen endale oma kirjastuse. Noh ma ehk peaks mingisugust ärijuhtimist vist õppima, pigistab ära, järgmisel aastal käin mata eksmi ettevalmistus kursustel ja teen eksami ära, as if see ei saa raske olla, ja selle aasta võib näiteks kirjandust või inglise keelt natuke õppida, tuleb kasuks. Siis seebitan Jaani natuke. Sa ju tõlgid mulle Palahniuki eks? Et siis ilmutan teda, teenin raha, ta saab populaarseks, kutsun Eestisse raamatuid tutvustama, siis Jaan saab ka temaga natuke aega veeta, tõlkija ju ikkagi. Ja siis nende populaarsete asjade kõrval saan enda raamatuid ka välja lasta, minu kirjastus, teen, mis tahan. Pluss veel see suur eelis, et põhimõtteliselt on üheks minu töökohustusteks raamatute lugemine. Well, sobib ma arvan. Ja kuna ma ei saa ju seda kirjastust kohe järgmine aasta avada, siis Esta on selle aja peale Tartus lõpetanud eesti filoloogia ja tuleb toimetajaks. Ma loodan, et ta tuleb (väga paluv nägu). Mingi geniaalne idee minu arust! Ja veel see, et ma ei pea hommikul kell kaheksa tööle minema, saan magada!
Ja kardan, et mul on üks eesmärk jälle tekkinud: lugeda hispaania keeles läbi “Sada aastat üksindust”. Luuser you know. Ikka juhtub.
20.12.03. 17.20.
Heh minu esimene hispaaniakeelne katsetus. Aga ma pakun, et ma seda Jugale küll ei näita, ei oska nagu tegelikult hispaania keeles kirjutada. As if... igatahes irw.
Soy las sombras del amor
Nadie me escucha
Las sombras sólo tienen el silencio
La lluvia me quere consolar
Pero no sabe cómo
Mis piensamientos son el silencio
Soy las sombras del amor
Nadie me escucha
Las sombras sólo tienen el silencio
La lluvia me quere consolar
Pero no sabe cómo
Mis piensamientos son el silencio
Mis juhtuks siis, kui ma ei hingaks viis minutit? Kas mu elu võib muutuda viiest minutist? Põhimõtteliselt ju võib eks? Viis minutit on piisavalt pikk aeg, et midagi võiks juhtuda, viie minutiga võib saada kuulsaks, kui oled õigel ajal õiges kohas, viie minutiga võib surma saada, ma arvan, et see on päris suur muutus su elus...Viis minutit.
Aga kui viie aastaga ei muutu praktiliselt mitte midagi, siis on ju midagi väga valesti. Viis aastat pole võimalik hinge kinni hoida.
20.12.03. 14.47.
Aga kui viie aastaga ei muutu praktiliselt mitte midagi, siis on ju midagi väga valesti. Viis aastat pole võimalik hinge kinni hoida.
20.12.03. 14.47.
Võimas! Paistab et Marioni Lemps on päris tuntud, sest leidsin, et temast kirjutatakse ka mujal kui ainult Seal blogis, kus ta kirjutab, Marion siis (mingi nõme lause). Mul tekib isegi tahtmine tema loengutesse sattuda. Huvitav, kui raske see peaks olema??? (kuri irve)
Sõitsin jälle bussiga, sellised asjad mõjuvad mulle hästi...ja lihtsalt korraga tuli meelde üks lause “Lavastajaraamatust” (praegu tuli jälle meelde see, et ma ikka väga pikalt kirjutasin raamat selliselt: ramaat ja kuidagi ei tahtnud õige kirjapilt meelde jääda, ma ei tea, mis värk selle sõnaga oli. Äkki oli see ettekuulutus, et mitte kunagi ei saa ma neist lahti, et ma pean pidevalt nendega tegelema...), igatahes, Mikiver vist oli see, kes ei teadnud vastust küsimusele, kes on lavastaja, aga ta ütles, et teab, kes on mõtlev näitleja, see on see, kes mõtleb, et on näitleja. See oli hea minu meelest... Mikiveri naine, Carmen on ka hea, näitlejana vähemalt, nii ma teda tean ainult.
Ma mõtlen, et olen Virginia Woolf, olen mõtlev missis Woolf. “Kes kardab Virginia Woolfi?”
19.12.03. 19.37.
Sõitsin jälle bussiga, sellised asjad mõjuvad mulle hästi...ja lihtsalt korraga tuli meelde üks lause “Lavastajaraamatust” (praegu tuli jälle meelde see, et ma ikka väga pikalt kirjutasin raamat selliselt: ramaat ja kuidagi ei tahtnud õige kirjapilt meelde jääda, ma ei tea, mis värk selle sõnaga oli. Äkki oli see ettekuulutus, et mitte kunagi ei saa ma neist lahti, et ma pean pidevalt nendega tegelema...), igatahes, Mikiver vist oli see, kes ei teadnud vastust küsimusele, kes on lavastaja, aga ta ütles, et teab, kes on mõtlev näitleja, see on see, kes mõtleb, et on näitleja. See oli hea minu meelest... Mikiveri naine, Carmen on ka hea, näitlejana vähemalt, nii ma teda tean ainult.
Ma mõtlen, et olen Virginia Woolf, olen mõtlev missis Woolf. “Kes kardab Virginia Woolfi?”
19.12.03. 19.37.
Tuesday, December 16, 2003
keha
kas oled lugend üle oma luud?
tead, mitu meetrit veresooni on su sees?
mis värvi on sinu kurgumandlid?
ükskord käskis arstitädi võtta seljast
särgi ja minna metallist asja taha.
minu rindkerest tehti pilt.
ma nägin seda. minu luud olid
mustvalgel kõval kilel.
nüüd olen muutunud, ei tea, mis
minu sees.
kujuta ette!
minu kõht. on seest tühi. kaks päeva
hiljem on seal sipelgapesa.
tühimik on täis kihelust tekitavaid
sipelgaid.
ma ise ka ei tea.
iga viie minuti tagant loen üle oma
sõrmed. lihtsalt. igaks juhuks.
kunagi ei tea, kas neil võib tulla
pähe, et nii ja minu küljes nad olla
ei taha.
tead sa? mis on sinu selja taga?
kas oled lugend üle oma luud?
tead, mitu meetrit veresooni on su sees?
mis värvi on sinu kurgumandlid?
ükskord käskis arstitädi võtta seljast
särgi ja minna metallist asja taha.
minu rindkerest tehti pilt.
ma nägin seda. minu luud olid
mustvalgel kõval kilel.
nüüd olen muutunud, ei tea, mis
minu sees.
kujuta ette!
minu kõht. on seest tühi. kaks päeva
hiljem on seal sipelgapesa.
tühimik on täis kihelust tekitavaid
sipelgaid.
ma ise ka ei tea.
iga viie minuti tagant loen üle oma
sõrmed. lihtsalt. igaks juhuks.
kunagi ei tea, kas neil võib tulla
pähe, et nii ja minu küljes nad olla
ei taha.
tead sa? mis on sinu selja taga?
Ma kardan...
Kardan surra. Kardan surra alasti...
Alastust kardan.
Jah, ma kardan surra alasti 12 võõra inimese
ees. Neid inimesi kardan sel het-
kel. Kardan tuult, päikest, vihma,
kõike kardan sel hetkel.
Kardan seda, mis tuleb ja eriti seda,
et ei tulegi midagi.
Mitte midagi. Tühjus, pimedus,
mitte midagi.
Kardan kõike.
Kardan surra. Kardan surra alasti...
Alastust kardan.
Jah, ma kardan surra alasti 12 võõra inimese
ees. Neid inimesi kardan sel het-
kel. Kardan tuult, päikest, vihma,
kõike kardan sel hetkel.
Kardan seda, mis tuleb ja eriti seda,
et ei tulegi midagi.
Mitte midagi. Tühjus, pimedus,
mitte midagi.
Kardan kõike.
Ma arvan, et sain valmis oma hispaaniakeelse kirjatükiga ja nüüd üritan alustada ühiskonna arutlust...aga et ikka kõrvale põigelda, ma kirjutan muud asja, ehk siis seda.
Naudin oma uut vaimusünnitust: coka + starter, suht hea mu meelest. Mitte et ma vahepeal pole jooke seganud, aga lihtsalt praegu on see. Tori kõrvale käib väga hästi.
Miks ma kunagi loogiliselt ei kõla?
Need neli laulu, mis Tori plaadil päriselt uued on, on head. Eriti Mary ja Sweet Dreams. Aaa ja muide, Esta, ma nägin Narva mnt Laseringis neid PJ Harvey plaate, mis sa tahtsid, nimesid ei mäleta praegu, aga noh...fuck ma ei tea, mida öelda tahtsin. Igatahes, et sa teks, kui ma sind näen siis pole mul kindlasti meeles ja muidu äkki sa ei saakski teada...kunagi ikka juhtud seda lugema...
Ja täna kui ma koju sõitsin, siis ma arvatavast lahendasin ühe ennast piinava küsimuse ja suht positiivses suunas minu meelest, ma veel natuke seedin seda ja siis äkki, kui ikka samamoodi mõtlen, tegutsen ka...(Jee, mingi loogiline jutt)
Muide Marion kirjutas mulle, ta ikkagi mõtleb mu peale, mis on mõnna, mõnna, mõnna, nagu ta ütleks või siis võimas!, seda ta ütleb ka tihti. Ma arvan millegi pärast, et mingi hetk me võõrandume üksteisest, sest ma ju ei suhtle Auriga enam, mitte et Auri teda väga armastaks, temaga oli ka Auril kriis, kui ta minu maha jättis, Auri siis minu, ma põhjust ei teagi päris täpselt. Me oleme liiga sarnased vist ja see talle ei meeldinud või midagi, as if... Ah ma ei tea tegelikult ja lolli teema peale olen sattunud üldse. Praegu on palju ilusamaid mõtteid õhus...
Marioniga võiks mingit nalja teha mingi hetk või hispaania keelt harjutada või huvitavaid lugusid kuulata (teemadeks kitarr, Lemps (üks hästi nunnu (ergo vana) lektor pedas), manson (tema kontserdini on mingi neli päeva kaheks tundi või midagi) või midagi muud sellist, aga ta räägib nii lahedalt...
Marion on lahe.
Aga ma peaks ikkagi seda arutlust kirjutama, magama peaks ju mingi hetk. No jõuab laupäeval...
11.12.03. 22.32.
Naudin oma uut vaimusünnitust: coka + starter, suht hea mu meelest. Mitte et ma vahepeal pole jooke seganud, aga lihtsalt praegu on see. Tori kõrvale käib väga hästi.
Miks ma kunagi loogiliselt ei kõla?
Need neli laulu, mis Tori plaadil päriselt uued on, on head. Eriti Mary ja Sweet Dreams. Aaa ja muide, Esta, ma nägin Narva mnt Laseringis neid PJ Harvey plaate, mis sa tahtsid, nimesid ei mäleta praegu, aga noh...fuck ma ei tea, mida öelda tahtsin. Igatahes, et sa teks, kui ma sind näen siis pole mul kindlasti meeles ja muidu äkki sa ei saakski teada...kunagi ikka juhtud seda lugema...
Ja täna kui ma koju sõitsin, siis ma arvatavast lahendasin ühe ennast piinava küsimuse ja suht positiivses suunas minu meelest, ma veel natuke seedin seda ja siis äkki, kui ikka samamoodi mõtlen, tegutsen ka...(Jee, mingi loogiline jutt)
Muide Marion kirjutas mulle, ta ikkagi mõtleb mu peale, mis on mõnna, mõnna, mõnna, nagu ta ütleks või siis võimas!, seda ta ütleb ka tihti. Ma arvan millegi pärast, et mingi hetk me võõrandume üksteisest, sest ma ju ei suhtle Auriga enam, mitte et Auri teda väga armastaks, temaga oli ka Auril kriis, kui ta minu maha jättis, Auri siis minu, ma põhjust ei teagi päris täpselt. Me oleme liiga sarnased vist ja see talle ei meeldinud või midagi, as if... Ah ma ei tea tegelikult ja lolli teema peale olen sattunud üldse. Praegu on palju ilusamaid mõtteid õhus...
Marioniga võiks mingit nalja teha mingi hetk või hispaania keelt harjutada või huvitavaid lugusid kuulata (teemadeks kitarr, Lemps (üks hästi nunnu (ergo vana) lektor pedas), manson (tema kontserdini on mingi neli päeva kaheks tundi või midagi) või midagi muud sellist, aga ta räägib nii lahedalt...
Marion on lahe.
Aga ma peaks ikkagi seda arutlust kirjutama, magama peaks ju mingi hetk. No jõuab laupäeval...
11.12.03. 22.32.
Wednesday, December 10, 2003
Ikkagi veider. Miks ma seda naeratust suult ei saa? See pole nagu väga loogiline. Rõhutan väga. Sest normaalsust ei eksisteeri ja loogikat pole olemas. Matemaatika ka on ebaloogiline.
Aga huvitav on, et mis nüüd siis saab...
Ma tegelikult arenen, sest natuke aega suutsin mitte naeratada, rääkisin aktiivselt juttu ja siis ei olnud nagu aega muuga tegeleda ja mõtted ei saanud uitama minna, aga nüüd ma jälle naeratan. Ja oi kui hea see on, ammu pole nii olnud. Oh, kuidas ma seda igatsesin!
09.12.03. 20.57.
Aga huvitav on, et mis nüüd siis saab...
Ma tegelikult arenen, sest natuke aega suutsin mitte naeratada, rääkisin aktiivselt juttu ja siis ei olnud nagu aega muuga tegeleda ja mõtted ei saanud uitama minna, aga nüüd ma jälle naeratan. Ja oi kui hea see on, ammu pole nii olnud. Oh, kuidas ma seda igatsesin!
09.12.03. 20.57.
Ma kohe ei teagi tegelikult mida kirjutada, aga ma olen väga õnnelik ja naeratust on mu suult raske ära pühkida. Põhjuseks on üks inimene ja ma arvan, et kui ta seda loeb, siis ta teab, et ma temast räägin. Sa võib-olla arvad, et ah ma kujutan ette, aga tegelikult on jutt päriselt sinust. Muutsin ma su rõõmsaks? Õnnelikukski ehk?
Vot ega ma oskagi kohe midagi kosta. Ja pagan ma ei saa seda naeratust oma suult ära. Mulle on ju enesekontroll nii paganama tähtis ja selle pärast see naeratus mind häirib ka, põhjus on mõnus ise.
Hea meel on mul selle üle ka, et ma võin ikka oma kõhutunnet täies südamerahus kindlaks pidada. Ma vahepeal kahtlesin tema eksisteerimises, aga nüüd olen täitsa kindel. Vat minu eest on raske tundeid varjata, sest ma olen tähelepanelik ja kui sul ka tuleb see peitmine hästi välja, siis vahel on ikka sellised puhkehetked (või kuidas neid kutsuda), kus paistab see tõelisus ja selle hetke taban ma ära ja see jääb mulle mällu. Ja nii ma näengi igasugu mulle vajalikku infot.
Elu on tõesti ilus...Ja mul on viimasel ajal aina paremini hakanud minema. Ma loodan, et see välja ka paistab.
09.12.03. 19.15
Vot ega ma oskagi kohe midagi kosta. Ja pagan ma ei saa seda naeratust oma suult ära. Mulle on ju enesekontroll nii paganama tähtis ja selle pärast see naeratus mind häirib ka, põhjus on mõnus ise.
Hea meel on mul selle üle ka, et ma võin ikka oma kõhutunnet täies südamerahus kindlaks pidada. Ma vahepeal kahtlesin tema eksisteerimises, aga nüüd olen täitsa kindel. Vat minu eest on raske tundeid varjata, sest ma olen tähelepanelik ja kui sul ka tuleb see peitmine hästi välja, siis vahel on ikka sellised puhkehetked (või kuidas neid kutsuda), kus paistab see tõelisus ja selle hetke taban ma ära ja see jääb mulle mällu. Ja nii ma näengi igasugu mulle vajalikku infot.
Elu on tõesti ilus...Ja mul on viimasel ajal aina paremini hakanud minema. Ma loodan, et see välja ka paistab.
09.12.03. 19.15
Kui ma unistasin...
Lavale tuleb Kate mustas.
Ta seisab pimedas, vaataja poolt parema 1. veerandi piiril
Kate mustas: tik...(iga tiki vahel umbes 4 sekundiline hinge kinni pidav paus, kriipima peab) tik...tik...tik...tik...tik...tik...tik...tik...tik
Kate mustas on peaaegu lava ääre peal. Peale kümnendat tiki muutuvad need tasapisi järjest vaiksemaks ja iga tikiga astub ta sammu taha poole.
Lava keskel on diivan, mida taha poole Kate mustas astub, seda enam valgusesse läheb diivan.
Vaikus. Angie vaatab Kate`i.
Kate: Mida?
Angie: Ei midagi. Kas ma ei tohi sind vaadata?
Kate vaatab talle otsa, aga keerab pea ära. Varsti tõuseb püsti ja võtab tagant poolt seina äärest kotist raamatu, istub tagasi diivanile ja hakkab lugema. Enne istus ta Angie`le lähemal, nüüd on kaugemal.
Angie: Tahad sa süüa midagi?
Kate: Ei.
Angie: Millal sa viimati sõid?
Kate: Ma ei tea, päeval vist.
Angie: Sa pead sööma!
Kate: Ei. Sööma ma pean siis, kui mu kõht tühi on, mitte siis, kui kell ütleb, et pean sööma.
Kate loeb raamatut. Angie vaatab teda.
Angie: Mis on?
Kate: Ma ei tea.
Angie: Mida sa ei tea?
Kate: Ma ei tea.
Kate mustas: (Tuleb valgusesse, diivanil elu peatub ja läheb pimedusse.) Mäletan seda nii selgesti. Ma ei suutnud midagi kontrollida, kõik jooksis mu sõrmede vahelt kui liiv või valgus. Mul ei olnud mitte mingisugust kontrolli. Ma ei suutnud naeratada, olin muutunud. Endisest minust oli järel vaid vari. Lõbusast enesekindlast tugevast tüdrukust oli saanud midagi väga ebakindlat. Ma ei uskunud, et see periood kunagi lõppeb. Kartsin, et jäängi selliseks. Ma vihkasin taolisi inimesi.
Kate mustas tagasi pimedusse.
Kate: Ma tean, et ei tea.
Angie on mõnda aega vait, Kate loeb.Virginia Woolfi.
Angie: Mis on? Miks sa ei räägi?
Kate: Mida ma pean rääkima? Miks ma ei või vait olla? Miks peab kogu aeg rääkima?
Angie: Ei peagi, aga ma tean, et sul on midagi.
Kate: Miks sa ei loe minu silmadest? Miks ma pean kogu aeg seletama?
Angie: Aga sa ei lase ju. Sa ei lase mul endasse vaadata.
Vaikus.
Kate: Kuidas ei lase? Ma olen ju siin.
Angie: (Pole enam nii rahulik kui enne) Kate...Ma ei saa sinust aru.
Kate vaatas Angie`le otsa, aga nüüd loeb edasi.
Angie: (Alustab uuesti.) Kate, kuidas ma sinna saan? ( võtab Kate`i pea käte vahele ja vaatab talle otsa.)
Kate: (Vaatab ka, raamatu paneb kõrvale.) Ma ei tea. Tule lihtsalt. Inimesi tunda ei ole raske. Kõik on näha nende silmadest.
Angie: (Arglikult.) Ma näen ennast sinu silmades.
Kate: Ja mina näen ennast.
Angie: Silmad on hinge peegel. (Väga väike naeratus.)
Kate suudleb Angie`t.Vaikus.
Kate mustas laulab poolhäälel kaks korda Tori Amose laulu “When I Was Dreaming” refrääni: “When I was dreaming
It seemed that my world went away
As you were leaving
I could see that I couldn`t find what I used to
In your eyes”
Lõpus muutub tasasemaks.
Angie: Kauaks sa jääd?
Kate: Laupäeva õhtul lähen. Mul on vaja hunnik kooliasju ära teha
Angie: Nojah. Viimane aasta...
Kate`il on hästi kurvad silmad, mingi nurga alt võib-olla isegi vesised.
Angie: Mis on? Räägi minuga!
Kate: (Varem oli ta rõõmus kogu aeg, viimasel ajal on kurblikuks muutunud ja see hirmutab Angie`t. Kate vaatab kaugusesse.) Midagi.
Kate mustas: (On tulnud lava äärde, maha istunud ja ennast kiigutama hakanud.) Ma ei saa! Kogu aeg olen nutu äärel, aga nutta ma ei saa, sest siis kaotan kontrolli täielikult, kukun sellelt äärelt alla sügavikku, minu peidetud tunnete sügavikku, ja sealt ei saa ma enam kunagi välja. Ma pean tugev olema, seda asja enda sees hoidma, isegi kui pea hakkab plahvatama, sellest pingest. Olen plaatide vahel. Need ei tunne valu, nad ei saagi tunda seda, mida mina. Raual pole tundeid.
Mul on valus ja ma ei saa kuidagi seda valu endast välja. Sest kui ma laseks teda natuke, ei jääks ta kunagi enam pidama. Kõik need aastad olen ma korjanud ja ei saa nüüd järsku andma hakata. Kardan. Kõike. Ma ei saa! Ma ei saa! Ma ei saa! M a e i s a a! Mul on kohustused. (Tõuseb püsti, ikka närviline, kõnnib minema.)
Kate: Mul pole kooliasjad viimasel ajal eriti hästi läinud...Vähemalt mitte nii nagu ma tahan.
Angie: Pole ju nii tähtis, et kõik viied oleksid.
Kate: On küll.
Angie: Miks?
Kate: Ma pean ju tõestama, et olen edukas.
Angie: Kellele?
Kate: Kõigile.
Angie: Kellele kõigile?
Kate: Teistele.
Angie: Miks?
Kate: Pean. Pealegi ma olen selleks võimeline. Pean lihtsalt natuke pingutama.
Angie: (Naeratab.) Vaata, et sa üle ei pinguta.
Kate: (Ka naeratus.) Üritan.
Angie vaatab Kate`i.
Kate: Jah?
Angie: Ei midagi.
Kate: Jajah, selge. (hääletoon selline, et teeskleb teadmist.)
Kate võtab uuesti raamatu kätte. Loeb, peaaegu kohe keerab ka lehte. Angie on paigal.
Kate mustas: (Tuleb valgusesse.) Oled üksi. Täiesti üksi. Isegi mitte ainult ühiskonnas vaid kuskil vahel. Maailmade vahel. Nagu siis, kui sõidad autos kõrvalistmel kiiresti mööda maanteed. Istud väga sirgelt, tugevalt vastu seljatuge, turvavöö on kõvasti kinni, oled väga väsinud. On pime. Silmad vajuvad ise kinni ja hakkad hõljuma. Tee möödub kiiresti sinu jalge all, puud mööduvad kiiresti su kõrval, isegi tähed mööduvad kiiresti su pea kohal. Sa hõljud Maa jaTaeva vahel. Ei kuulu mitte kuhugi. Oled üksi.
Kate vaatab järsku Angie`t ja paneb raamatu kõrvale
Kate: Ma ei saa lugeda.
Angie: Miks?
Kate: Mis miks? Sina oled ju siin.
Angie: Aga sa ju lugesid?
Kate: Ei, ma lihtsalt lasin silmadel ühe rea peal edasi tagasi käia, ma ei saa keskenduda.
Angie naeratab. Kate kallistab teda.Vaatavad üksteist ja naeratavad.
Angie: Lähed sa Jõuluballile ka?
Kate: Arvatavasti.
Angie: Kellega?
Kate: Üksi.
Angie: Miks?
Kate: Feminism ja blaah. Mul pole kellegagi minna.
Angie: Jajah. Ei usu eriti.
Kate: Ei ole jah kedagi kellega minna. Klassivennad ei tantsi ja miks ma peaks minema kaaslasega, kes ei tantsi?
Angie: Etikett nõuab.
Kate: Ei.
Angie: Nii ei ole ilus.
Kate: Kahju küll. Mina lähen üksi.
Angie: Kuidas mitte keegi ei tantsi?
Kate: Mina ei tea. Ei tantsi lihtsal. Tänapäeval pole see moes.
Angie: Ikkagi kellegi sa ju ikka leiad...
Kate: Ma ei viitsi otsida. Lihtsam on üksi minna.
Angie: Mul pole mõtet sulle seda selgeks teha, sa teed nagunii nagu sina tahad...
Kate: Lähen üksi...?
Vaikus.
Kate: Aga äkki ma peaks ikka endale mehe otsima ja koera võtma. Tead ju minu meeste ja koerte armastus. Võib-olla ma siis piinleks rohkem ja tunneks, et olen elus.
Kate mustas: (Tuleb valgusesse.) Võin ma lugeda selleaegset päevikusissekannet? See on kirjutatud küll mõned kuud varem, aga tunne on sama...
Miks ma arvan, et lesbi olla on normaalne? Et need, kes sellest aru ei saa on ebanormaalsed? Mis, kurat, on normaalne?
Miks on seda siis kogu ajaloo vältel taunitud, kui see normaalne peaks olema? Kui homosid ka kunagi peeti normaalseks. Kes oli siis see, kes otsustas, et ühiskond peab seda ebanormaalseks pidama? Mõni tõsine heterokeiser, kes kahtlustas, et ta naine on lesbi??? Või kartis ta oma veidrusi?
Täna vaatasin dokumentaali kannibalidest. Neid oli kokku neli, keda lähemalt portreteeriti, kolmel neist oli ajukahjustus ja lapsepõlves olid emast võõrdunud. Minu arust on see piisav põhjendus nende tegudele...õigustusest muidugi rääkimata.
Ja neljas oli homo. Mida see räägib homode normaalsusest? Et ongi normaalne olla homo veidrustega? Ta põhjendas oma teguviisi küll jah proosaliselt, ta tappis oma boyfriende, et kui ta neid sööb, saavad need mehed osakeseks temast ja elavad temas edasi. See on haige. Kas oli ta siis haige sellepärast, et oli homo? Tema ajust ei leitud mingeid paranormaalsusi ja ka tema vaimne tervis oli korras, selles mõttes, et ei olnud mingeid haigusi. Ta oli juba lapsepõlves veider, hoidis teistest eemale, tundis, et pole samasugune kui teised. Tema pere oli usklik ja ka tema pöördus Jumala poole, et too teda aitaks. Luterlastest vanemad lihtsalt poleks poja homoseksuaalsust heaks kiitnud. Jumal aga ei aidanud poissi tema mures. Ega ta sel ajal ometi mõne mehega olnud? Ega???
Just selle saate ajal tekkis ängistus öelda emale, et ma olen lesbi, pea mind ka nüüd ebanormaalseks! Kas oli asi selles, et tundsin enda veidruse ära ja ei suuda seda varjata või tahan ma lihtsalt šokeerida? Kes on haige, ma küsin???
Miks ma arvan, et lesbi olla on normaalne? Lesbid on ju vähemus, kurat võtaks, kas see on siis tõesti ühiskonna süü?
Vaevalt, ma EI usu, et on olemas nii palju naisi, kes ei anna oma tõelistele ihadele järele ainuüksi ühiskonna pärast...Või lollitan ma ennast sedasi mõeldes? Äkki on avalikul arvamusel palju suurem võim ? Et see näpuga näitamine, kommentaarid ja naabrinaise algatatud klatš on palju suurema mõjuga...
Minu sõbrad ütlevad, et peavad seda normaalseks. Aga kuidas ma saan neid usaldada? Nad on ju mu sõbrad! Nad peavadki mind võtma nii nagu olen ja ikka mu sõbrad olema. Ma ei näe nende pähe ja nende mõtteid...Samas...kui nad seda normaalseks ei peaks, miks nad siis ikkagi minuga suhtlevad? Kas ainult sellepärast, et on trendikas omada tutvusringkonnas vähemusi, ükskõik milliseid? Ma ei ole nii atraktiivne, et isiksuse pärast suheldaks.
Ja, Freud, sind ma saadaks hea meelega Kuu peale. Kõik inimesed on oma olemuselt biseksuaalsed! My ass nad on! Trendikad noored on bid, sest seks on nii kuradima oluline. “Ohjaa, mulle meeldib vahel oma sõbrannaga vahel hullata.” Tunnen kaasa! Sina ise, vanamees, kas sul oli suhe mõne mehega, nägid sa unes torne, mõõku, mida enda omaks ei pidanud? Ma ei taha hästi uskuda.
Miks ma arvan, et lesbi olla on normaalne? Kas inimesed on siis tõesti nii ebakindlad ja ühiskonna poolt mõjutatavad, et seda ebanormaalseks peavad? Miks, miks, miks, miks, miks miks, miks?
Ja kes kurat üldse käskis homodel kappi ronida? Et neid hakati ebatavaliseks pidama. (“Mis ajast homod olemas on? Miks nad otsustavad homodeks hakata?”) Kas Rooma vallutamisega said kõik vähegi homokalduvustega inimesed surma? Looduslik valik? Äkki nii pidigi minema ja äkki tegi Hitler ka meile teene? Kui puhastas ühiskonda. Oligi juba liiga palju rikkaid juute ja vaeseid sakslasi. Nad ootasid oma Jeesuse uuestisündi, et ta tuleks ja annaks juutide rahad neile. Enne pidi muidugi ka natuke vaeva nägema, paraadidel seisma ja mass olema ja muu taoline atribuutika. Alati on usu pärast vaeva pidanud nägema...”Heil, Hitler!” ma ütlen teile.
Miks ma arvan, et lesbi olla on normaalne? Mul võiks ju tulevikus olla oma mees naise asemel ja ma ei peaks laste muretsemise pärast pead vaevama, mõnuga oleks asi valmis ja ma suudaks ehk meest mõne aja pärast armastama hakata. Mehed ei ole ju kollid. Suguvõsa ja ema oleksid õnnelikud, võib uhke olla! Ei pea tuttavate ees vastust andma, miks Kate`il veel meest ei ole? Kas tal on midagi viga? Naabrid ei sosistaks iga kord, kui mööda lähen. Ühiskond peaks mind eeskujulikuks kodanikuks.
Vaikus.
Angie: Iroonik!
Kate: Ei, miks? Päris tõsiselt räägin.
Angie: (Naerab.) Alati.
Angie: Tead, me oleme ikka nii erinevad.
Kate mustas: (Valgusesse. Jälle laulab kaks korda:
When I was dreaming
It seemed that my world went away
As you were leaving
I could see that I couldn`t find what I used to
In your eyes”
Kate: Kas see nüüd tähendab midagi?
Angie: Ma ei tea. Võib-olla...
Kate: (Vaatab hästi hoolikalt Angie`t) Mis võib-olla?
Angie: Kas on normaalne, et iga kord, kui me üksteist näeme, me vaidleme ja ajame üksteisel tuju ära. See ei ole minu nägemus armastusest
Kate: Mis on armastus?
Angie: Ma ei tea, aga mitte see...
Kate: Et tegelikult oleme me nukud härra Saatuse käes ja oma õnne heaks ei saa me midagi teha?
Angie: Ei mitte seda aga...Näed ju praegu ka, et me räägime üksteisest mööda.
Kate: Ei.
Angie: Kogu aeg on ees see kuradi sein.
Kate: Mina seda ei näe.
Angie: Kas sa oled pime? Kas sa ei taha näha?
Kate: Ma lihtsalt ei näe.
Angie: Ja meil on kõik kõige paremas korras?
Kate: Ei, aga see on ju loomulik. Ei saagi kunagi olla suhet, kus üksteisele üldse närvidele ei käida, kus kogu aeg saadakse üksteisega läbi ja kogu aeg on lõputu õnn.
Angie: Aga see suhe ei ole ka loomulik.
Kate: Nii et mis?
Angie: Ma ei tea. Võib-olla oleks parem...
Kate: Lahku minna?
Angie: Võib-olla.
Vaikus.
Kate: Võib-olla ma peaksin minema?
Angie: Ei, ära mine, ma ei tea, mida ma räägin. Sul ei ole kuhugi minna. Lähme parem magama ja vaatame asjad üle hommikul. Vaevalt, et me kumbki praegu päris mõistlikku juttu ajame.
Kate: Vist küll...
Angie: Lähme magama ja vaatame siis hommikul? (Naeratab Kate`ile.)
Kate: (On jälle sellises olekus nagu alguses. Vahepeal, kui raamatu käest pani oli rõõmus.) Jah.
Diivan käib lahti. See on voodi. Angie toob tagant teki, padjad. Kate võtab samal ajal pesu väele ja ronib voodisse. Angie võtab ka riided seljast. Kate jääb oma poole voodi äärele, seljaga Angie poole. Too on enda pool ääres, aga näoga Kate`i poole.
Vaikus.
Kate: Head ööd.
Angie: Head ööd.
Mõnda aega on nad nii, siis annab Angie alla ja keerab ka selja.
Kate keerab ennast Angie poole ning hakkab aeglaselt tema poole minema, et kaissu pugeda.
Hästi kõvast kallistavad.
Kate: (Murduva häälega, tõmbab korra sügavalt õhku sisse.) Anna andeks.
Angie: Jaa
Nad kallistavad veel. Suudlevad.
Siis kallistus lõdveneb ja aeglaselt läheb Kate jälle Angiest kaugemale, too jääb lakke vahtima, nutuga võitlema. Voodi äärel keerab Kate selja. Lõplikult. Ootab veidi, otsustab ja tuleb voodist välja, hakkab riidesse panema. Angie poole ei vaata, läheb ukse kaudu ära. Valgus hämardub pimeduseks.
Lavale tuleb Kate mustas.
Ta seisab pimedas, vaataja poolt parema 1. veerandi piiril
Kate mustas: tik...(iga tiki vahel umbes 4 sekundiline hinge kinni pidav paus, kriipima peab) tik...tik...tik...tik...tik...tik...tik...tik...tik
Kate mustas on peaaegu lava ääre peal. Peale kümnendat tiki muutuvad need tasapisi järjest vaiksemaks ja iga tikiga astub ta sammu taha poole.
Lava keskel on diivan, mida taha poole Kate mustas astub, seda enam valgusesse läheb diivan.
Vaikus. Angie vaatab Kate`i.
Kate: Mida?
Angie: Ei midagi. Kas ma ei tohi sind vaadata?
Kate vaatab talle otsa, aga keerab pea ära. Varsti tõuseb püsti ja võtab tagant poolt seina äärest kotist raamatu, istub tagasi diivanile ja hakkab lugema. Enne istus ta Angie`le lähemal, nüüd on kaugemal.
Angie: Tahad sa süüa midagi?
Kate: Ei.
Angie: Millal sa viimati sõid?
Kate: Ma ei tea, päeval vist.
Angie: Sa pead sööma!
Kate: Ei. Sööma ma pean siis, kui mu kõht tühi on, mitte siis, kui kell ütleb, et pean sööma.
Kate loeb raamatut. Angie vaatab teda.
Angie: Mis on?
Kate: Ma ei tea.
Angie: Mida sa ei tea?
Kate: Ma ei tea.
Kate mustas: (Tuleb valgusesse, diivanil elu peatub ja läheb pimedusse.) Mäletan seda nii selgesti. Ma ei suutnud midagi kontrollida, kõik jooksis mu sõrmede vahelt kui liiv või valgus. Mul ei olnud mitte mingisugust kontrolli. Ma ei suutnud naeratada, olin muutunud. Endisest minust oli järel vaid vari. Lõbusast enesekindlast tugevast tüdrukust oli saanud midagi väga ebakindlat. Ma ei uskunud, et see periood kunagi lõppeb. Kartsin, et jäängi selliseks. Ma vihkasin taolisi inimesi.
Kate mustas tagasi pimedusse.
Kate: Ma tean, et ei tea.
Angie on mõnda aega vait, Kate loeb.Virginia Woolfi.
Angie: Mis on? Miks sa ei räägi?
Kate: Mida ma pean rääkima? Miks ma ei või vait olla? Miks peab kogu aeg rääkima?
Angie: Ei peagi, aga ma tean, et sul on midagi.
Kate: Miks sa ei loe minu silmadest? Miks ma pean kogu aeg seletama?
Angie: Aga sa ei lase ju. Sa ei lase mul endasse vaadata.
Vaikus.
Kate: Kuidas ei lase? Ma olen ju siin.
Angie: (Pole enam nii rahulik kui enne) Kate...Ma ei saa sinust aru.
Kate vaatas Angie`le otsa, aga nüüd loeb edasi.
Angie: (Alustab uuesti.) Kate, kuidas ma sinna saan? ( võtab Kate`i pea käte vahele ja vaatab talle otsa.)
Kate: (Vaatab ka, raamatu paneb kõrvale.) Ma ei tea. Tule lihtsalt. Inimesi tunda ei ole raske. Kõik on näha nende silmadest.
Angie: (Arglikult.) Ma näen ennast sinu silmades.
Kate: Ja mina näen ennast.
Angie: Silmad on hinge peegel. (Väga väike naeratus.)
Kate suudleb Angie`t.Vaikus.
Kate mustas laulab poolhäälel kaks korda Tori Amose laulu “When I Was Dreaming” refrääni: “When I was dreaming
It seemed that my world went away
As you were leaving
I could see that I couldn`t find what I used to
In your eyes”
Lõpus muutub tasasemaks.
Angie: Kauaks sa jääd?
Kate: Laupäeva õhtul lähen. Mul on vaja hunnik kooliasju ära teha
Angie: Nojah. Viimane aasta...
Kate`il on hästi kurvad silmad, mingi nurga alt võib-olla isegi vesised.
Angie: Mis on? Räägi minuga!
Kate: (Varem oli ta rõõmus kogu aeg, viimasel ajal on kurblikuks muutunud ja see hirmutab Angie`t. Kate vaatab kaugusesse.) Midagi.
Kate mustas: (On tulnud lava äärde, maha istunud ja ennast kiigutama hakanud.) Ma ei saa! Kogu aeg olen nutu äärel, aga nutta ma ei saa, sest siis kaotan kontrolli täielikult, kukun sellelt äärelt alla sügavikku, minu peidetud tunnete sügavikku, ja sealt ei saa ma enam kunagi välja. Ma pean tugev olema, seda asja enda sees hoidma, isegi kui pea hakkab plahvatama, sellest pingest. Olen plaatide vahel. Need ei tunne valu, nad ei saagi tunda seda, mida mina. Raual pole tundeid.
Mul on valus ja ma ei saa kuidagi seda valu endast välja. Sest kui ma laseks teda natuke, ei jääks ta kunagi enam pidama. Kõik need aastad olen ma korjanud ja ei saa nüüd järsku andma hakata. Kardan. Kõike. Ma ei saa! Ma ei saa! Ma ei saa! M a e i s a a! Mul on kohustused. (Tõuseb püsti, ikka närviline, kõnnib minema.)
Kate: Mul pole kooliasjad viimasel ajal eriti hästi läinud...Vähemalt mitte nii nagu ma tahan.
Angie: Pole ju nii tähtis, et kõik viied oleksid.
Kate: On küll.
Angie: Miks?
Kate: Ma pean ju tõestama, et olen edukas.
Angie: Kellele?
Kate: Kõigile.
Angie: Kellele kõigile?
Kate: Teistele.
Angie: Miks?
Kate: Pean. Pealegi ma olen selleks võimeline. Pean lihtsalt natuke pingutama.
Angie: (Naeratab.) Vaata, et sa üle ei pinguta.
Kate: (Ka naeratus.) Üritan.
Angie vaatab Kate`i.
Kate: Jah?
Angie: Ei midagi.
Kate: Jajah, selge. (hääletoon selline, et teeskleb teadmist.)
Kate võtab uuesti raamatu kätte. Loeb, peaaegu kohe keerab ka lehte. Angie on paigal.
Kate mustas: (Tuleb valgusesse.) Oled üksi. Täiesti üksi. Isegi mitte ainult ühiskonnas vaid kuskil vahel. Maailmade vahel. Nagu siis, kui sõidad autos kõrvalistmel kiiresti mööda maanteed. Istud väga sirgelt, tugevalt vastu seljatuge, turvavöö on kõvasti kinni, oled väga väsinud. On pime. Silmad vajuvad ise kinni ja hakkad hõljuma. Tee möödub kiiresti sinu jalge all, puud mööduvad kiiresti su kõrval, isegi tähed mööduvad kiiresti su pea kohal. Sa hõljud Maa jaTaeva vahel. Ei kuulu mitte kuhugi. Oled üksi.
Kate vaatab järsku Angie`t ja paneb raamatu kõrvale
Kate: Ma ei saa lugeda.
Angie: Miks?
Kate: Mis miks? Sina oled ju siin.
Angie: Aga sa ju lugesid?
Kate: Ei, ma lihtsalt lasin silmadel ühe rea peal edasi tagasi käia, ma ei saa keskenduda.
Angie naeratab. Kate kallistab teda.Vaatavad üksteist ja naeratavad.
Angie: Lähed sa Jõuluballile ka?
Kate: Arvatavasti.
Angie: Kellega?
Kate: Üksi.
Angie: Miks?
Kate: Feminism ja blaah. Mul pole kellegagi minna.
Angie: Jajah. Ei usu eriti.
Kate: Ei ole jah kedagi kellega minna. Klassivennad ei tantsi ja miks ma peaks minema kaaslasega, kes ei tantsi?
Angie: Etikett nõuab.
Kate: Ei.
Angie: Nii ei ole ilus.
Kate: Kahju küll. Mina lähen üksi.
Angie: Kuidas mitte keegi ei tantsi?
Kate: Mina ei tea. Ei tantsi lihtsal. Tänapäeval pole see moes.
Angie: Ikkagi kellegi sa ju ikka leiad...
Kate: Ma ei viitsi otsida. Lihtsam on üksi minna.
Angie: Mul pole mõtet sulle seda selgeks teha, sa teed nagunii nagu sina tahad...
Kate: Lähen üksi...?
Vaikus.
Kate: Aga äkki ma peaks ikka endale mehe otsima ja koera võtma. Tead ju minu meeste ja koerte armastus. Võib-olla ma siis piinleks rohkem ja tunneks, et olen elus.
Kate mustas: (Tuleb valgusesse.) Võin ma lugeda selleaegset päevikusissekannet? See on kirjutatud küll mõned kuud varem, aga tunne on sama...
Miks ma arvan, et lesbi olla on normaalne? Et need, kes sellest aru ei saa on ebanormaalsed? Mis, kurat, on normaalne?
Miks on seda siis kogu ajaloo vältel taunitud, kui see normaalne peaks olema? Kui homosid ka kunagi peeti normaalseks. Kes oli siis see, kes otsustas, et ühiskond peab seda ebanormaalseks pidama? Mõni tõsine heterokeiser, kes kahtlustas, et ta naine on lesbi??? Või kartis ta oma veidrusi?
Täna vaatasin dokumentaali kannibalidest. Neid oli kokku neli, keda lähemalt portreteeriti, kolmel neist oli ajukahjustus ja lapsepõlves olid emast võõrdunud. Minu arust on see piisav põhjendus nende tegudele...õigustusest muidugi rääkimata.
Ja neljas oli homo. Mida see räägib homode normaalsusest? Et ongi normaalne olla homo veidrustega? Ta põhjendas oma teguviisi küll jah proosaliselt, ta tappis oma boyfriende, et kui ta neid sööb, saavad need mehed osakeseks temast ja elavad temas edasi. See on haige. Kas oli ta siis haige sellepärast, et oli homo? Tema ajust ei leitud mingeid paranormaalsusi ja ka tema vaimne tervis oli korras, selles mõttes, et ei olnud mingeid haigusi. Ta oli juba lapsepõlves veider, hoidis teistest eemale, tundis, et pole samasugune kui teised. Tema pere oli usklik ja ka tema pöördus Jumala poole, et too teda aitaks. Luterlastest vanemad lihtsalt poleks poja homoseksuaalsust heaks kiitnud. Jumal aga ei aidanud poissi tema mures. Ega ta sel ajal ometi mõne mehega olnud? Ega???
Just selle saate ajal tekkis ängistus öelda emale, et ma olen lesbi, pea mind ka nüüd ebanormaalseks! Kas oli asi selles, et tundsin enda veidruse ära ja ei suuda seda varjata või tahan ma lihtsalt šokeerida? Kes on haige, ma küsin???
Miks ma arvan, et lesbi olla on normaalne? Lesbid on ju vähemus, kurat võtaks, kas see on siis tõesti ühiskonna süü?
Vaevalt, ma EI usu, et on olemas nii palju naisi, kes ei anna oma tõelistele ihadele järele ainuüksi ühiskonna pärast...Või lollitan ma ennast sedasi mõeldes? Äkki on avalikul arvamusel palju suurem võim ? Et see näpuga näitamine, kommentaarid ja naabrinaise algatatud klatš on palju suurema mõjuga...
Minu sõbrad ütlevad, et peavad seda normaalseks. Aga kuidas ma saan neid usaldada? Nad on ju mu sõbrad! Nad peavadki mind võtma nii nagu olen ja ikka mu sõbrad olema. Ma ei näe nende pähe ja nende mõtteid...Samas...kui nad seda normaalseks ei peaks, miks nad siis ikkagi minuga suhtlevad? Kas ainult sellepärast, et on trendikas omada tutvusringkonnas vähemusi, ükskõik milliseid? Ma ei ole nii atraktiivne, et isiksuse pärast suheldaks.
Ja, Freud, sind ma saadaks hea meelega Kuu peale. Kõik inimesed on oma olemuselt biseksuaalsed! My ass nad on! Trendikad noored on bid, sest seks on nii kuradima oluline. “Ohjaa, mulle meeldib vahel oma sõbrannaga vahel hullata.” Tunnen kaasa! Sina ise, vanamees, kas sul oli suhe mõne mehega, nägid sa unes torne, mõõku, mida enda omaks ei pidanud? Ma ei taha hästi uskuda.
Miks ma arvan, et lesbi olla on normaalne? Kas inimesed on siis tõesti nii ebakindlad ja ühiskonna poolt mõjutatavad, et seda ebanormaalseks peavad? Miks, miks, miks, miks, miks miks, miks?
Ja kes kurat üldse käskis homodel kappi ronida? Et neid hakati ebatavaliseks pidama. (“Mis ajast homod olemas on? Miks nad otsustavad homodeks hakata?”) Kas Rooma vallutamisega said kõik vähegi homokalduvustega inimesed surma? Looduslik valik? Äkki nii pidigi minema ja äkki tegi Hitler ka meile teene? Kui puhastas ühiskonda. Oligi juba liiga palju rikkaid juute ja vaeseid sakslasi. Nad ootasid oma Jeesuse uuestisündi, et ta tuleks ja annaks juutide rahad neile. Enne pidi muidugi ka natuke vaeva nägema, paraadidel seisma ja mass olema ja muu taoline atribuutika. Alati on usu pärast vaeva pidanud nägema...”Heil, Hitler!” ma ütlen teile.
Miks ma arvan, et lesbi olla on normaalne? Mul võiks ju tulevikus olla oma mees naise asemel ja ma ei peaks laste muretsemise pärast pead vaevama, mõnuga oleks asi valmis ja ma suudaks ehk meest mõne aja pärast armastama hakata. Mehed ei ole ju kollid. Suguvõsa ja ema oleksid õnnelikud, võib uhke olla! Ei pea tuttavate ees vastust andma, miks Kate`il veel meest ei ole? Kas tal on midagi viga? Naabrid ei sosistaks iga kord, kui mööda lähen. Ühiskond peaks mind eeskujulikuks kodanikuks.
Vaikus.
Angie: Iroonik!
Kate: Ei, miks? Päris tõsiselt räägin.
Angie: (Naerab.) Alati.
Angie: Tead, me oleme ikka nii erinevad.
Kate mustas: (Valgusesse. Jälle laulab kaks korda:
When I was dreaming
It seemed that my world went away
As you were leaving
I could see that I couldn`t find what I used to
In your eyes”
Kate: Kas see nüüd tähendab midagi?
Angie: Ma ei tea. Võib-olla...
Kate: (Vaatab hästi hoolikalt Angie`t) Mis võib-olla?
Angie: Kas on normaalne, et iga kord, kui me üksteist näeme, me vaidleme ja ajame üksteisel tuju ära. See ei ole minu nägemus armastusest
Kate: Mis on armastus?
Angie: Ma ei tea, aga mitte see...
Kate: Et tegelikult oleme me nukud härra Saatuse käes ja oma õnne heaks ei saa me midagi teha?
Angie: Ei mitte seda aga...Näed ju praegu ka, et me räägime üksteisest mööda.
Kate: Ei.
Angie: Kogu aeg on ees see kuradi sein.
Kate: Mina seda ei näe.
Angie: Kas sa oled pime? Kas sa ei taha näha?
Kate: Ma lihtsalt ei näe.
Angie: Ja meil on kõik kõige paremas korras?
Kate: Ei, aga see on ju loomulik. Ei saagi kunagi olla suhet, kus üksteisele üldse närvidele ei käida, kus kogu aeg saadakse üksteisega läbi ja kogu aeg on lõputu õnn.
Angie: Aga see suhe ei ole ka loomulik.
Kate: Nii et mis?
Angie: Ma ei tea. Võib-olla oleks parem...
Kate: Lahku minna?
Angie: Võib-olla.
Vaikus.
Kate: Võib-olla ma peaksin minema?
Angie: Ei, ära mine, ma ei tea, mida ma räägin. Sul ei ole kuhugi minna. Lähme parem magama ja vaatame asjad üle hommikul. Vaevalt, et me kumbki praegu päris mõistlikku juttu ajame.
Kate: Vist küll...
Angie: Lähme magama ja vaatame siis hommikul? (Naeratab Kate`ile.)
Kate: (On jälle sellises olekus nagu alguses. Vahepeal, kui raamatu käest pani oli rõõmus.) Jah.
Diivan käib lahti. See on voodi. Angie toob tagant teki, padjad. Kate võtab samal ajal pesu väele ja ronib voodisse. Angie võtab ka riided seljast. Kate jääb oma poole voodi äärele, seljaga Angie poole. Too on enda pool ääres, aga näoga Kate`i poole.
Vaikus.
Kate: Head ööd.
Angie: Head ööd.
Mõnda aega on nad nii, siis annab Angie alla ja keerab ka selja.
Kate keerab ennast Angie poole ning hakkab aeglaselt tema poole minema, et kaissu pugeda.
Hästi kõvast kallistavad.
Kate: (Murduva häälega, tõmbab korra sügavalt õhku sisse.) Anna andeks.
Angie: Jaa
Nad kallistavad veel. Suudlevad.
Siis kallistus lõdveneb ja aeglaselt läheb Kate jälle Angiest kaugemale, too jääb lakke vahtima, nutuga võitlema. Voodi äärel keerab Kate selja. Lõplikult. Ootab veidi, otsustab ja tuleb voodist välja, hakkab riidesse panema. Angie poole ei vaata, läheb ukse kaudu ära. Valgus hämardub pimeduseks.
selline huvitav asi...
Lugedes “Lavastajaraamatut”
Et inimese sisse tungida, peab omama suurt jõudu ja võimsaid silmi, kõige imelisemat mälu. Selliseid omadusi kellelgi pole ning nii ongi, et naaber ei tunne naabrit ja partner partnerit.
Seljakotis raamat ja paar olulisemat asja, kirjutusvahend, paber. Asun teele mööda peaaegu et tundmatut rada, mida mööd pole julgenud ise minna ega teisi käima lasta. Siht on teadmata, isegi ähmaselt arusaamatu. Võib-olla tahan ma näha enda varjatumat poolt, tundeid mis siiani tunnistamata...
Algab kõik lihtsalt, et siis mingi hetk süveneda ja raskeneda, et uuesti muutuda selgeks ja arusaadavaks. Miks ei ole mina kunagi tähele pannud, et pole paremaid, halvemaid aegu, on vaid hetk, milles viibime praegu. Ma ei ole kunagi nii arvanud, mul on alati paremad või halvemad ajad, mis vahelduvad vastavalt oma tujudele ning mingitel täiesti ootmatutel põhjustel, ka siis kui ma valmis pole. Pole midagi stabliiset ja alati võib kaotada leitu, isegi kui vangistad omandatu mitmete tuhandete trellide ja tabade taha. Ka siis...
Nali on vabastav, ideaalis. Lased lahti oma muredest, oma vaikimistest, oma allaneelatud needmistest, et jõuda veidigi lähemale oma sädelevale helesinisele unistusele. Kuid et hetke pärast tagasi tulla. Võib-olla selle lühikese vabaduse pärast masenduda veidike enam.
Meie juurde tulevad õiged asjad, õigel ajal. Enne nad küpsevad, seeduvad meis. Kuni on käes õige asja õige aeg. Nad tulevad ja teavad, et peavad just meid üles otsima, et leida oma vabadus ja olla ise.
Näidendid. Nad on targad. On läbi aegade olnud: kõigepealt valivad nad, igaüks endale oma, kirjaniku, kes nad kirjutab, siis seisavad riiulil ja ootavad, täpselt nii kaua kui vaja, ning siis lähevad lavastaja juurde. Mina ei ole aru saanud ja ega vist hakkagi saama, vähemalt mitte enne kui ise näidendiks saan, kuidas nad teavad, kelle juurde peavad minema. Kust tuleb see tarkus, mis nad õigetesse kohtadesse juhatavad?
Dirigent juhatab orkestrit, tal on ees noot, mille järgi seda teha. Talle on täpselt selgeks õpetatud see keel, milles on paberile kirjutatud ning millega ta seda märkide süsteemi loeb. Kuid paber ei ela ja teda saab tõlgendada, muutes nii sõnumi omaseks endale ja pillimeestele. Me näeme pidevalt ühte sõnumit erinevates värvingutes, variatsioonides.
Kõik sõltub ellujäämisest. Looduslik valik. Kohanemine on vast kõige olulisem omadus üldse, see, et suudad hakkama saada siin ja seal, avardab sinu maailma ja kitsendab teiste, nende, kes ei saa hakkama mõlemal pool, maailma. Kahepaiksed on need, kes on kogu evolutsiooni vältel kõige kauem vastu pidanud. Samas laveerimine mitmete alade, tegevuste vahel võib meid muuta pealiskaudseteks. Kas saab kunagi ellu jääda, kui kasutada silmaklappe ja tegeleda ainult sellega, mis sulle meeldib, huvi pakub? Samas kas peab mitte süvenema sellepärast, et eksisteerida, võib-olla et isegi rõõmutult? Kes meid juhib otsustamisel?
Kas unenäod? Või intuitsioon? Või mõlemad koos? Või mitte kumbki? Mis on saatus? Kas ainult küsides jõuab kaugele? Kas vastused on olulisemad kui küsimused?
Unenäod kummitavad mind, ma ei tea, kas nad annavad mulle vastuseid või keeravad nad mind hoopis rohkem teadmatuse võrku või mis on üldse nende eesmärk või põhjus. Olen mõelnud, et saan sihte või seletusi elus toimuvale, mõnikord ka lihtsalt üldistusi, kuid tihti ka päris täpseid viiteid, mis viivad lahendusteni. Mõnikord on pilt ise lihtsalt imeline, kuid ümberjutustades pole ta poolt nii miraažilik kui magades, poolunes olles.
Kas meid juhib saatus? Kas teda võiks võrrelda dirigendiga ja meid, inimesi pillimeestega? Sest tegelikult on ju ka dirigent kahepaikne. Tema orienteerub noodistiku ja helipildi maastikus nii, et muudab mõlemad arusaadavaks sellele, kes seda vähegi tahab. Kes hakkabki nägema kõike seda, mida helilooja on kunagi ette kujutanud...
Kirjalikult on hea ennast väljendada, kõik saab selgemaks, kui ta oli peas segadusena keereldes. Mõnikord ma arvan, et mul on raskem kui teistel, sest ma alati üritan midagi teha, kuida iseenesest ei tule mul midagi. Aga alati jääb see loomissoov. Ma ei saa sellest tegelikult aru, sest kust tema tuleb ja miks ta pole ikka veel ära läinud, kui ta isegi näeb, et siit ei ole mitte midagi leida, isegi varje mitte.
Kas mind on siiski vaja? Muidugi on, alati on vaja massi, et kas või mõndasid ideesid korda saata, et paistaks välja need, kes oskavad, geeniused. Et teistest eralduksid suured inimesed, vot selleks on vaja väikseid inimesi. Ja minul on raskem, sest ma tean oma missiooni, kuigi tegelikult ei tohiks. Pole vaja teada saatust, surma aega, õnnelikke momente. Teadmatus on õnnistus. Tihti just väikesele inimesele.
Küsida on kergem, kui vastata. “Ma ei tea” võib vastata alati, ka siis kui vastus on lihtsalt hirmutav, kui sa tead täpselt, aga lihtsam on öelda ma ei tea. Sest see ei too kaasa midagi, aga teine vastus võib kaastata midagi väga suurt ja pöördelist. Kas teadmatust peaks defineerima? Võib-olla ongi see elu, aga võib-olla on see tühjus ja pimedus. Aegade muutudes kujunevad ümber ka seletused vähemalt nende sõnastused.
Käskkirjanikud kirjutavad siis, kui keegi käsib. Aga kes on see, kes käsib, kas tema teab midagi kirjutamisest. Kas too käskkirjanik teab? Kerge on hukka mõista, tarvis on mõista. Kuid seda on palju raskem teha, alati on hea kritiseerida, analüüsimata avaldada arvamust, tihti asjadest, millest aimugi pole, kui on siis midagi väga pealiskaudset. Võib-olla on oluline osata kasutada materjali, mis sul käes on, mõnikord leppida vähemaga, vahel oodata paremaid aegu. Endasse sulgeda see pettumine, mis selle kõigega kaasneb.
Muutuste saavutamiseks tuleb õpetada noori, neid kes võtavad uut omaks. Võib-olla nad leiavad endas üles selle, mis paneb neid noori õpetama ja ehk kunagi midagi ka muutub. Peale aja, mis teeb seda nagunii kogu aeg.
Noortega on ka see hea, et kui midagi on kuskil su oma rumaluse või millegi muu pärast valesti läinud, on seda palju kergem parandada. Tuleb leida üles see teeots, kust on valesti mindud ja suunata end õigemasse sihti. Vanemad, täiskasvanud inimesed ei usalda enam nii palju, nad on mõnda elus näinud ning arvavad end paremini teadvat. Võime usaldada on suurepärane omadus.
Kahe inimese suhe on selle kahe inimese vahel ja kedagi teist oleks sinna vale lasta. See oleks usalduse rikkumine. Aga kui see kolmas on olemas kogu aeg, on veel mõeldav, sest siis puudutab see teda sama palju, ta ei ole ainult läbirändaja, kes võib ainult vigastada, kunagi midagi parandamata. Siis on ka tema osake sellest suhtest.
Mis saaks siis, kui Maailm oleks sinu peos ja sina, selle peo omanikuna oleksid jumal...
Mõnikord võib ahelana, käerauana tunduda ka kell. See ei lase keskenduda, ootab, et teda vaadataks. Ootab rahulikult, sest temal ju aega on, ning lõpuks Kaisa või Mikk vaatabki. See segab, sest pühendumine on vajalik, see ei lase sul kõrvale kalduda. Samas käepealne ajanäitaja hoiab sind kinni Maal ja ei lase sul lennata, kui see ka on see, mida sa kõige meelsamini teeks.
Mõnikord, et päriselt “ära saada” kirjutan paberile märke, suvalisi, süsteemitult nii, et ainult mina aru saan, kuid vahel ei saa ka mina. See on abivahend, nagu ka kella eemaldamine. Muutun sisemiselt tundlikumaks. Muusika teeb minuga sama, sest kui poleks muusikat poleks ka mind. Midagi on selles kunstis nii haaravat. Tegelikult...kui nüüd mõtlema hakata on kõik kunstid nii endasse tõmbavad, et ilma nendeta ei teaks, mida tegema peaks.
Filosoofia on mõõtmatu ja piiritu. Võimatu on eristada lihtsat mõtlemist sellest suurest, mida kutsutakse filosoofiaks. Kes oli see, kes hakkas esimesena tarkust armastama? Kas ta teadis, mida ta teeb, mida ta annab inimkonnale? Sokrates: “Mõtlen – järelikult olen”. Kas ma olen mõtlev inimene, kui mõtlen, et olen? Kas mõtlemine annab mulle õiguse järeldusi teha? Kust ma tean, et mõtlen?
Kuid ka mõeldes on alati vaja näha tervikut, et see võimalik oleks ei saa takerduda üksikasjadesse vaid lasta need hoopis mõneks ajaks vabaks, et nad ise saaksid kujuneda ning areneda, lõpuks ka küpseda ja valmis saada. Raske on, kui mitte midagi ei tea, ei endast ega teistest...
Mu seljakotis on kaustik, kus on nimekirjad asjadest, mida ma tegema pean. Selle reisi kohta on ka selline reastatud asjade kogum. Üks ülesannetest on see, et pean läbi saama selle raamatu. Ta on selline valgete kaantega ja kaksteist pilti on ka peal. Ma usun, et läbin tema materjali, saan enam-vähem selgeks tema mõtte ja eesmärgi.
Sinna kaustikusse kirjutan ma ka oma mõtteid, et neid setitada ja selgitada. Kuigi kohati meeldib mulle ka hägusus, sest siis on alati midagi selginemas ja kogu aeg on progress, ei ole paigalseisu ega paigallendu. Mulle ei meeldi seista. Tahan liikuda, muutuda.
Mõnikord ma mässan, mõnikord lihtsalt mässamise pärast. Rahulolek on sama, mis mitte üritamine. Rutiin on liiga raske, et teda vaikides taluda. Filosoofid jäävad alatiseks avastavateks lasteks, kui nad seda ei teeks, ei jõuaks nad kunagi millegi avastamise, seletamiseni. Nad ei leiaks uusi vaatenurki ja kõik oleks Maailmas teada, poleks mitte midagi ebakindlat. Maailm oleks üks selge lahendus ja praegused variatsioonid oleksid täiesti olemata. Puud kasvaksid metsas reas ja kõik inimesed oleksid paremakäelised. Mitte keegi poleks üksi.
Inimesed on endis peidus. Seletamatutel põhjusetel, mis on tegelikult aimatavad. Kartus. Hirm haiget saada, võib-olla haiget teha... Arguse pärast ei saa me kunagi ka vabaks. Vabadus nõuab julgust ja lahti ütlemist, seda tavaliselt ei suudeta. Aga võib-olla me peamegi vangistatud olema...
Kui lihtne oleks elada alati tegutsedes, teades, et kunagi miski ei peatu, alati midagi toimub. Kuid pigem on nii, et me ootame seda tegevust, võib-olla kartuse pärast, aga võib ka nii olla, et tahtmatusest. Uus ja äraproovimatu on alati hirmutav, mõnikord natuke vähem mõnikord rohkem. Kas me peaks mõtlemise, arutlemise lõpetama puhtalt selle pärast, et see võib viia, millegi teadmatu juurde? Me teeme seda niikuinii.
Õhus on õhku ja armastust. Õhus on ideed, mida me püüame, et nad saaksid meie omadeks. Me muudame neid ja nii nad saavad omadeks, nad sarnanevad siis omanikuga aina rohkem. Muutuvad variatsiooniks, sest ega ainult üks inimene ei saa ühte ideed täiesti enda omaks teha. Ikka leidub teisi, kes saavad samasuguseid mõtteid õhust.
Kuid kelle nägemus on parem? See kujuneb, elu paneb asjad paika. Nagu elu paneb paika ka kõik muu, saatused näiteks. Ehk ongi elu dirigent, kes taktikeppi vibutades otsustab inimeste saatuste üle. Naerab ning ütleb oma arvamuse. Võib-olla on kõik vaid mäng.
Meie algused peavad olema head, sest siis on võimalus kaasa haarata. Esmamuljet on väga raske muuta. Lõpuga ei paranda midagi. Kas elu võib ära rikkuda ka hea inimese elu? Sellise, kes on päriselt väga hea, aga kellel puudub õnn, elu soosing?
Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina. Kas sõbrad teevad inimese selliseks nagu ta on? Mind on mu sõbrad muutnud pidevalt, kui nemad kujunevad kellekski teiseks, lähen ka mina nendega kaasa, mina saan kellekski teiseks. Meile on vaja kedagi, kelle jalajälgedes astuda, sest raske on olla see esimene, kes peab uuenduste eest vastutama. Need reformijad surevad tavaliselt, kuid nende ettenäidatud teed jäävad. Võib-olla igaveseks...
Esimesed lähevad aia taha. Minul vähemalt küll. Esimene suudlus, esimene kirjutis, esimene joonistus, esimene roll. Need pole mul kunagi välja tulnud nagu ma olen tahtnud. Või ootan ma liiga palju? Ma arvan, et esimesed peavadki metsa minema, sest on vaja kogemusi ja eksimusi, millest õppida, et tulevikus targem olla ning mitte teha kord juba kogetud vigu.
Olulisi asju kannan südame lähedal. Mitte otseses tähenduses, aga kõik, mis ma olen, on minu südames. Minu mõtted kuulavad südame häält. Et mu olulised asjad saaks oma tähendusest aru, peab neile meelde tuletama nende väärtust. Selleks on tavaliselt See paik. Nad saavad sellest aru...
Kirjutan neid ka üles. Peale selle, et mõtete paberile panemisega saavad nad selgemaks, on võimalik sündmusi ja tundeid endast eemale ja välja kirjutada. Valu väheneb nutte ja kirjutades. Kui paberile vedada vaid üksikuid jooni ja sel ajal kujutada, et need on sinu valuribad, siis juba varsti tunned, et on kergem. Iga pisaraga tervendad ennast. Ibuprofeen pole ainuke valuvaigisti.
Me jätame endist maha jälgi, selliseid, millised me oleme tol hetkel. Ennast ei tohi muutumatuna hoida, see takistab arengut, aga areng on alati hea, see viib kuhugi. Alati on vaja jõuda millenigi, et aru saada, et kogeda mõistmist, et mõista. Ka meisse jäetakse jälgi, mis ka meid mõjutavad, edasi aitavad, kui vaja.
Inimestest arusaamist ei saa õppida raamatust, et hakata mõistma, tuleb õppida meistrilt. Jäljendamine, järele aimamine on vast üks kasulikumaid oskusi. See on kasulik igal pool. Mõnikord vajalik ellujäämiseks. Võõrates kultuurides on tark järgida seda, mida ees tehakse. Inimest, kui tervikut võib võrrelda kultuuriga. Et üldpilti näha, tuleb tunda detaile, aga mitte süveneda mõnda kindlasse, sest siis muutub ettekujutus ähmaseks...
Kõhutunne ütleb palju ja tihti ta ei valeta. Teda peab usaldama ka siis, kui loogilisi põhjendusi esialgu ei paista. Need kujunevad alles ajaga. Aga ühendused, niidikesed on õigetel asjadel olemas, neid tajutaksegi õhus. Kui kärbsed usaldaksid oma kõhutunnet, langeks nad palju harvemini ämblikute võrkudesse.
Intuitsiooni on kergem eitada, kui oma tundeid varjata. Inimene on kui klaasist anum. Ta paistab läbi. Kergem on küll tunnetega, aga hirme on praktiliselt võimatu peita. Need tavaliselt paistavad hoopis suurendatult. Siis on inimene suurendusklaasist anum. Ja läbipaistev on ta ikkagi.
On tarvis julgust mõelda oma mõtteid ja teha kandilisi laineid. Kõhutunde asemel on targem alla suruda hirm. Parem on nad muidugi välja elada, aga kui see ei õnnestu, siis on hea nendest üle olla.
Mul on kodus riiul, kuhu korjan esemeid, et nende juurde (tagasi)tulla, kui häda peaks käes olema. Nad aitavad, kui olen omadega rappa jooksnud ning kirjutamine ka enam ei aita. Kivid tunnevad, mäletavad igatahes, palju. Nad on väga kaua olnud. Liiv võib-olla tunneb rohkem, aga tema pole terviklik, ta koosneb juppidest, mis kergesti lendavad.
Tervikuks on vaja juppe, vastandid täiendavad teineteist ja koos on kirkamad, sest nii nähakse paremini nii nede vigu ja ka eeliseid. On parem olla väga halb või väga hea ja nii märgatav, kui keskpärane, hall ning märkamatu.
Kolm on maagiline arv. Midagi on alati kolm. Kas kolmapäev on siis maagiline? Miks tal üldse on selline nimetus? Kolm korda võite arvata...
Lõpetatud asju on vähe. Lõputuid samamoodi. Mina pole valmis, ei saagi kunagi, keegi ei saa. Küpsed asjad on peaaegu alati surnud, arenemise lõpetanud asjad. Ajad muutuvad, samuti kõik, mis selle sees. Maailm erineb eilsest Maailmast.
Elu on etendus. Elu on kabaree! Kuid osatäitjaid me valime alati ise, tavaliselt pikalt, sest nad kujunevad ise õigeks, meie elu sobinudub nendega ja nemad jälle meie eluga. Kuni pilt saab täiuslik, et kunagi jälle muutuda ja ümber paikneda. Kuni kaotame enda, et kord jälle otsida ja leida.
Valgus keeratakse kohe maha. Miks see on nii oluline. Sest pimedust poleks valguseta olemas, paljusid asju poleks. Just valgus on see tänu millele me näeme kõike nii nagu ta on. Ka neid asju, mida pole. Pimedus on valguse puudumine, teda ei saa valguseta olla! Prožektor valgustab nüüd vaid tähistaevast.
Lugedes “Lavastajaraamatut”
Et inimese sisse tungida, peab omama suurt jõudu ja võimsaid silmi, kõige imelisemat mälu. Selliseid omadusi kellelgi pole ning nii ongi, et naaber ei tunne naabrit ja partner partnerit.
Seljakotis raamat ja paar olulisemat asja, kirjutusvahend, paber. Asun teele mööda peaaegu et tundmatut rada, mida mööd pole julgenud ise minna ega teisi käima lasta. Siht on teadmata, isegi ähmaselt arusaamatu. Võib-olla tahan ma näha enda varjatumat poolt, tundeid mis siiani tunnistamata...
Algab kõik lihtsalt, et siis mingi hetk süveneda ja raskeneda, et uuesti muutuda selgeks ja arusaadavaks. Miks ei ole mina kunagi tähele pannud, et pole paremaid, halvemaid aegu, on vaid hetk, milles viibime praegu. Ma ei ole kunagi nii arvanud, mul on alati paremad või halvemad ajad, mis vahelduvad vastavalt oma tujudele ning mingitel täiesti ootmatutel põhjustel, ka siis kui ma valmis pole. Pole midagi stabliiset ja alati võib kaotada leitu, isegi kui vangistad omandatu mitmete tuhandete trellide ja tabade taha. Ka siis...
Nali on vabastav, ideaalis. Lased lahti oma muredest, oma vaikimistest, oma allaneelatud needmistest, et jõuda veidigi lähemale oma sädelevale helesinisele unistusele. Kuid et hetke pärast tagasi tulla. Võib-olla selle lühikese vabaduse pärast masenduda veidike enam.
Meie juurde tulevad õiged asjad, õigel ajal. Enne nad küpsevad, seeduvad meis. Kuni on käes õige asja õige aeg. Nad tulevad ja teavad, et peavad just meid üles otsima, et leida oma vabadus ja olla ise.
Näidendid. Nad on targad. On läbi aegade olnud: kõigepealt valivad nad, igaüks endale oma, kirjaniku, kes nad kirjutab, siis seisavad riiulil ja ootavad, täpselt nii kaua kui vaja, ning siis lähevad lavastaja juurde. Mina ei ole aru saanud ja ega vist hakkagi saama, vähemalt mitte enne kui ise näidendiks saan, kuidas nad teavad, kelle juurde peavad minema. Kust tuleb see tarkus, mis nad õigetesse kohtadesse juhatavad?
Dirigent juhatab orkestrit, tal on ees noot, mille järgi seda teha. Talle on täpselt selgeks õpetatud see keel, milles on paberile kirjutatud ning millega ta seda märkide süsteemi loeb. Kuid paber ei ela ja teda saab tõlgendada, muutes nii sõnumi omaseks endale ja pillimeestele. Me näeme pidevalt ühte sõnumit erinevates värvingutes, variatsioonides.
Kõik sõltub ellujäämisest. Looduslik valik. Kohanemine on vast kõige olulisem omadus üldse, see, et suudad hakkama saada siin ja seal, avardab sinu maailma ja kitsendab teiste, nende, kes ei saa hakkama mõlemal pool, maailma. Kahepaiksed on need, kes on kogu evolutsiooni vältel kõige kauem vastu pidanud. Samas laveerimine mitmete alade, tegevuste vahel võib meid muuta pealiskaudseteks. Kas saab kunagi ellu jääda, kui kasutada silmaklappe ja tegeleda ainult sellega, mis sulle meeldib, huvi pakub? Samas kas peab mitte süvenema sellepärast, et eksisteerida, võib-olla et isegi rõõmutult? Kes meid juhib otsustamisel?
Kas unenäod? Või intuitsioon? Või mõlemad koos? Või mitte kumbki? Mis on saatus? Kas ainult küsides jõuab kaugele? Kas vastused on olulisemad kui küsimused?
Unenäod kummitavad mind, ma ei tea, kas nad annavad mulle vastuseid või keeravad nad mind hoopis rohkem teadmatuse võrku või mis on üldse nende eesmärk või põhjus. Olen mõelnud, et saan sihte või seletusi elus toimuvale, mõnikord ka lihtsalt üldistusi, kuid tihti ka päris täpseid viiteid, mis viivad lahendusteni. Mõnikord on pilt ise lihtsalt imeline, kuid ümberjutustades pole ta poolt nii miraažilik kui magades, poolunes olles.
Kas meid juhib saatus? Kas teda võiks võrrelda dirigendiga ja meid, inimesi pillimeestega? Sest tegelikult on ju ka dirigent kahepaikne. Tema orienteerub noodistiku ja helipildi maastikus nii, et muudab mõlemad arusaadavaks sellele, kes seda vähegi tahab. Kes hakkabki nägema kõike seda, mida helilooja on kunagi ette kujutanud...
Kirjalikult on hea ennast väljendada, kõik saab selgemaks, kui ta oli peas segadusena keereldes. Mõnikord ma arvan, et mul on raskem kui teistel, sest ma alati üritan midagi teha, kuida iseenesest ei tule mul midagi. Aga alati jääb see loomissoov. Ma ei saa sellest tegelikult aru, sest kust tema tuleb ja miks ta pole ikka veel ära läinud, kui ta isegi näeb, et siit ei ole mitte midagi leida, isegi varje mitte.
Kas mind on siiski vaja? Muidugi on, alati on vaja massi, et kas või mõndasid ideesid korda saata, et paistaks välja need, kes oskavad, geeniused. Et teistest eralduksid suured inimesed, vot selleks on vaja väikseid inimesi. Ja minul on raskem, sest ma tean oma missiooni, kuigi tegelikult ei tohiks. Pole vaja teada saatust, surma aega, õnnelikke momente. Teadmatus on õnnistus. Tihti just väikesele inimesele.
Küsida on kergem, kui vastata. “Ma ei tea” võib vastata alati, ka siis kui vastus on lihtsalt hirmutav, kui sa tead täpselt, aga lihtsam on öelda ma ei tea. Sest see ei too kaasa midagi, aga teine vastus võib kaastata midagi väga suurt ja pöördelist. Kas teadmatust peaks defineerima? Võib-olla ongi see elu, aga võib-olla on see tühjus ja pimedus. Aegade muutudes kujunevad ümber ka seletused vähemalt nende sõnastused.
Käskkirjanikud kirjutavad siis, kui keegi käsib. Aga kes on see, kes käsib, kas tema teab midagi kirjutamisest. Kas too käskkirjanik teab? Kerge on hukka mõista, tarvis on mõista. Kuid seda on palju raskem teha, alati on hea kritiseerida, analüüsimata avaldada arvamust, tihti asjadest, millest aimugi pole, kui on siis midagi väga pealiskaudset. Võib-olla on oluline osata kasutada materjali, mis sul käes on, mõnikord leppida vähemaga, vahel oodata paremaid aegu. Endasse sulgeda see pettumine, mis selle kõigega kaasneb.
Muutuste saavutamiseks tuleb õpetada noori, neid kes võtavad uut omaks. Võib-olla nad leiavad endas üles selle, mis paneb neid noori õpetama ja ehk kunagi midagi ka muutub. Peale aja, mis teeb seda nagunii kogu aeg.
Noortega on ka see hea, et kui midagi on kuskil su oma rumaluse või millegi muu pärast valesti läinud, on seda palju kergem parandada. Tuleb leida üles see teeots, kust on valesti mindud ja suunata end õigemasse sihti. Vanemad, täiskasvanud inimesed ei usalda enam nii palju, nad on mõnda elus näinud ning arvavad end paremini teadvat. Võime usaldada on suurepärane omadus.
Kahe inimese suhe on selle kahe inimese vahel ja kedagi teist oleks sinna vale lasta. See oleks usalduse rikkumine. Aga kui see kolmas on olemas kogu aeg, on veel mõeldav, sest siis puudutab see teda sama palju, ta ei ole ainult läbirändaja, kes võib ainult vigastada, kunagi midagi parandamata. Siis on ka tema osake sellest suhtest.
Mis saaks siis, kui Maailm oleks sinu peos ja sina, selle peo omanikuna oleksid jumal...
Mõnikord võib ahelana, käerauana tunduda ka kell. See ei lase keskenduda, ootab, et teda vaadataks. Ootab rahulikult, sest temal ju aega on, ning lõpuks Kaisa või Mikk vaatabki. See segab, sest pühendumine on vajalik, see ei lase sul kõrvale kalduda. Samas käepealne ajanäitaja hoiab sind kinni Maal ja ei lase sul lennata, kui see ka on see, mida sa kõige meelsamini teeks.
Mõnikord, et päriselt “ära saada” kirjutan paberile märke, suvalisi, süsteemitult nii, et ainult mina aru saan, kuid vahel ei saa ka mina. See on abivahend, nagu ka kella eemaldamine. Muutun sisemiselt tundlikumaks. Muusika teeb minuga sama, sest kui poleks muusikat poleks ka mind. Midagi on selles kunstis nii haaravat. Tegelikult...kui nüüd mõtlema hakata on kõik kunstid nii endasse tõmbavad, et ilma nendeta ei teaks, mida tegema peaks.
Filosoofia on mõõtmatu ja piiritu. Võimatu on eristada lihtsat mõtlemist sellest suurest, mida kutsutakse filosoofiaks. Kes oli see, kes hakkas esimesena tarkust armastama? Kas ta teadis, mida ta teeb, mida ta annab inimkonnale? Sokrates: “Mõtlen – järelikult olen”. Kas ma olen mõtlev inimene, kui mõtlen, et olen? Kas mõtlemine annab mulle õiguse järeldusi teha? Kust ma tean, et mõtlen?
Kuid ka mõeldes on alati vaja näha tervikut, et see võimalik oleks ei saa takerduda üksikasjadesse vaid lasta need hoopis mõneks ajaks vabaks, et nad ise saaksid kujuneda ning areneda, lõpuks ka küpseda ja valmis saada. Raske on, kui mitte midagi ei tea, ei endast ega teistest...
Mu seljakotis on kaustik, kus on nimekirjad asjadest, mida ma tegema pean. Selle reisi kohta on ka selline reastatud asjade kogum. Üks ülesannetest on see, et pean läbi saama selle raamatu. Ta on selline valgete kaantega ja kaksteist pilti on ka peal. Ma usun, et läbin tema materjali, saan enam-vähem selgeks tema mõtte ja eesmärgi.
Sinna kaustikusse kirjutan ma ka oma mõtteid, et neid setitada ja selgitada. Kuigi kohati meeldib mulle ka hägusus, sest siis on alati midagi selginemas ja kogu aeg on progress, ei ole paigalseisu ega paigallendu. Mulle ei meeldi seista. Tahan liikuda, muutuda.
Mõnikord ma mässan, mõnikord lihtsalt mässamise pärast. Rahulolek on sama, mis mitte üritamine. Rutiin on liiga raske, et teda vaikides taluda. Filosoofid jäävad alatiseks avastavateks lasteks, kui nad seda ei teeks, ei jõuaks nad kunagi millegi avastamise, seletamiseni. Nad ei leiaks uusi vaatenurki ja kõik oleks Maailmas teada, poleks mitte midagi ebakindlat. Maailm oleks üks selge lahendus ja praegused variatsioonid oleksid täiesti olemata. Puud kasvaksid metsas reas ja kõik inimesed oleksid paremakäelised. Mitte keegi poleks üksi.
Inimesed on endis peidus. Seletamatutel põhjusetel, mis on tegelikult aimatavad. Kartus. Hirm haiget saada, võib-olla haiget teha... Arguse pärast ei saa me kunagi ka vabaks. Vabadus nõuab julgust ja lahti ütlemist, seda tavaliselt ei suudeta. Aga võib-olla me peamegi vangistatud olema...
Kui lihtne oleks elada alati tegutsedes, teades, et kunagi miski ei peatu, alati midagi toimub. Kuid pigem on nii, et me ootame seda tegevust, võib-olla kartuse pärast, aga võib ka nii olla, et tahtmatusest. Uus ja äraproovimatu on alati hirmutav, mõnikord natuke vähem mõnikord rohkem. Kas me peaks mõtlemise, arutlemise lõpetama puhtalt selle pärast, et see võib viia, millegi teadmatu juurde? Me teeme seda niikuinii.
Õhus on õhku ja armastust. Õhus on ideed, mida me püüame, et nad saaksid meie omadeks. Me muudame neid ja nii nad saavad omadeks, nad sarnanevad siis omanikuga aina rohkem. Muutuvad variatsiooniks, sest ega ainult üks inimene ei saa ühte ideed täiesti enda omaks teha. Ikka leidub teisi, kes saavad samasuguseid mõtteid õhust.
Kuid kelle nägemus on parem? See kujuneb, elu paneb asjad paika. Nagu elu paneb paika ka kõik muu, saatused näiteks. Ehk ongi elu dirigent, kes taktikeppi vibutades otsustab inimeste saatuste üle. Naerab ning ütleb oma arvamuse. Võib-olla on kõik vaid mäng.
Meie algused peavad olema head, sest siis on võimalus kaasa haarata. Esmamuljet on väga raske muuta. Lõpuga ei paranda midagi. Kas elu võib ära rikkuda ka hea inimese elu? Sellise, kes on päriselt väga hea, aga kellel puudub õnn, elu soosing?
Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina. Kas sõbrad teevad inimese selliseks nagu ta on? Mind on mu sõbrad muutnud pidevalt, kui nemad kujunevad kellekski teiseks, lähen ka mina nendega kaasa, mina saan kellekski teiseks. Meile on vaja kedagi, kelle jalajälgedes astuda, sest raske on olla see esimene, kes peab uuenduste eest vastutama. Need reformijad surevad tavaliselt, kuid nende ettenäidatud teed jäävad. Võib-olla igaveseks...
Esimesed lähevad aia taha. Minul vähemalt küll. Esimene suudlus, esimene kirjutis, esimene joonistus, esimene roll. Need pole mul kunagi välja tulnud nagu ma olen tahtnud. Või ootan ma liiga palju? Ma arvan, et esimesed peavadki metsa minema, sest on vaja kogemusi ja eksimusi, millest õppida, et tulevikus targem olla ning mitte teha kord juba kogetud vigu.
Olulisi asju kannan südame lähedal. Mitte otseses tähenduses, aga kõik, mis ma olen, on minu südames. Minu mõtted kuulavad südame häält. Et mu olulised asjad saaks oma tähendusest aru, peab neile meelde tuletama nende väärtust. Selleks on tavaliselt See paik. Nad saavad sellest aru...
Kirjutan neid ka üles. Peale selle, et mõtete paberile panemisega saavad nad selgemaks, on võimalik sündmusi ja tundeid endast eemale ja välja kirjutada. Valu väheneb nutte ja kirjutades. Kui paberile vedada vaid üksikuid jooni ja sel ajal kujutada, et need on sinu valuribad, siis juba varsti tunned, et on kergem. Iga pisaraga tervendad ennast. Ibuprofeen pole ainuke valuvaigisti.
Me jätame endist maha jälgi, selliseid, millised me oleme tol hetkel. Ennast ei tohi muutumatuna hoida, see takistab arengut, aga areng on alati hea, see viib kuhugi. Alati on vaja jõuda millenigi, et aru saada, et kogeda mõistmist, et mõista. Ka meisse jäetakse jälgi, mis ka meid mõjutavad, edasi aitavad, kui vaja.
Inimestest arusaamist ei saa õppida raamatust, et hakata mõistma, tuleb õppida meistrilt. Jäljendamine, järele aimamine on vast üks kasulikumaid oskusi. See on kasulik igal pool. Mõnikord vajalik ellujäämiseks. Võõrates kultuurides on tark järgida seda, mida ees tehakse. Inimest, kui tervikut võib võrrelda kultuuriga. Et üldpilti näha, tuleb tunda detaile, aga mitte süveneda mõnda kindlasse, sest siis muutub ettekujutus ähmaseks...
Kõhutunne ütleb palju ja tihti ta ei valeta. Teda peab usaldama ka siis, kui loogilisi põhjendusi esialgu ei paista. Need kujunevad alles ajaga. Aga ühendused, niidikesed on õigetel asjadel olemas, neid tajutaksegi õhus. Kui kärbsed usaldaksid oma kõhutunnet, langeks nad palju harvemini ämblikute võrkudesse.
Intuitsiooni on kergem eitada, kui oma tundeid varjata. Inimene on kui klaasist anum. Ta paistab läbi. Kergem on küll tunnetega, aga hirme on praktiliselt võimatu peita. Need tavaliselt paistavad hoopis suurendatult. Siis on inimene suurendusklaasist anum. Ja läbipaistev on ta ikkagi.
On tarvis julgust mõelda oma mõtteid ja teha kandilisi laineid. Kõhutunde asemel on targem alla suruda hirm. Parem on nad muidugi välja elada, aga kui see ei õnnestu, siis on hea nendest üle olla.
Mul on kodus riiul, kuhu korjan esemeid, et nende juurde (tagasi)tulla, kui häda peaks käes olema. Nad aitavad, kui olen omadega rappa jooksnud ning kirjutamine ka enam ei aita. Kivid tunnevad, mäletavad igatahes, palju. Nad on väga kaua olnud. Liiv võib-olla tunneb rohkem, aga tema pole terviklik, ta koosneb juppidest, mis kergesti lendavad.
Tervikuks on vaja juppe, vastandid täiendavad teineteist ja koos on kirkamad, sest nii nähakse paremini nii nede vigu ja ka eeliseid. On parem olla väga halb või väga hea ja nii märgatav, kui keskpärane, hall ning märkamatu.
Kolm on maagiline arv. Midagi on alati kolm. Kas kolmapäev on siis maagiline? Miks tal üldse on selline nimetus? Kolm korda võite arvata...
Lõpetatud asju on vähe. Lõputuid samamoodi. Mina pole valmis, ei saagi kunagi, keegi ei saa. Küpsed asjad on peaaegu alati surnud, arenemise lõpetanud asjad. Ajad muutuvad, samuti kõik, mis selle sees. Maailm erineb eilsest Maailmast.
Elu on etendus. Elu on kabaree! Kuid osatäitjaid me valime alati ise, tavaliselt pikalt, sest nad kujunevad ise õigeks, meie elu sobinudub nendega ja nemad jälle meie eluga. Kuni pilt saab täiuslik, et kunagi jälle muutuda ja ümber paikneda. Kuni kaotame enda, et kord jälle otsida ja leida.
Valgus keeratakse kohe maha. Miks see on nii oluline. Sest pimedust poleks valguseta olemas, paljusid asju poleks. Just valgus on see tänu millele me näeme kõike nii nagu ta on. Ka neid asju, mida pole. Pimedus on valguse puudumine, teda ei saa valguseta olla! Prožektor valgustab nüüd vaid tähistaevast.
Ma mõtlesin, et mis saab siis kui ma ennast täiesti vabaks lasen, vähemalt nii vabaks, kui ma saan. Kas mind pannakse kohe hullumajja, mis nüüd ei tundugi nii halb valik, sest siis ei pea ma kogu aeg mõtlema, mis minust tulevikus saab...ja see elu ei saa seal nii hull ju olla, maali muidugi väidab vastupidist. Aga kui ma olen vaimselt vaba, siis peaks olema ju ükskõik, kui olen kehaliselt vangis. As if normaalne...
Ja kui ma lasen endal tunda kõike seda, mida praegu enam-vähem keelan, siis varsti ma lihtsalt suren ülekoormusesse ära. Ja see ei saa ka nii halb valik olla, sest siis olen ma nagunii tundnud kõike seda, mida tunneks terve elu jooksul väikesete, haledate tükikeste haaval. Siis oleks kõik korraga ja afekt missugune. Võib-olla isegi efekt? (see tuleb mulle ikkagi kasuks, kui võõrsõnu õpin, see on tüütu, aga ma ise rikastun ja paistan poole erudeeritum. Tark on lihtne olla, sest see on võimatu. Aga see on juba teine teema)
Aga kust kohast ma võtan selle julguse ja jõu...Lennata on tegelikult imekerge. Ma tean, et ma mitte mingisugust loogilisust ei arenda, aga võib-olla on nii hoopiski parem, võib-olla on siis võib-olla tegelikkus?
Aga võib-olla mitte?
Vot see ongi tegelikult raske. Algused on rasked ja lõpud veelgi raskemad. Aga mis siis?
07.12.03. 20.42
Ja kui ma lasen endal tunda kõike seda, mida praegu enam-vähem keelan, siis varsti ma lihtsalt suren ülekoormusesse ära. Ja see ei saa ka nii halb valik olla, sest siis olen ma nagunii tundnud kõike seda, mida tunneks terve elu jooksul väikesete, haledate tükikeste haaval. Siis oleks kõik korraga ja afekt missugune. Võib-olla isegi efekt? (see tuleb mulle ikkagi kasuks, kui võõrsõnu õpin, see on tüütu, aga ma ise rikastun ja paistan poole erudeeritum. Tark on lihtne olla, sest see on võimatu. Aga see on juba teine teema)
Aga kust kohast ma võtan selle julguse ja jõu...Lennata on tegelikult imekerge. Ma tean, et ma mitte mingisugust loogilisust ei arenda, aga võib-olla on nii hoopiski parem, võib-olla on siis võib-olla tegelikkus?
Aga võib-olla mitte?
Vot see ongi tegelikult raske. Algused on rasked ja lõpud veelgi raskemad. Aga mis siis?
07.12.03. 20.42
Saturday, December 06, 2003
Noh et ma ära ei unustaks siis kaks tubli kirjainimest on need, kelle teosed võib leida aadressidelt:
http://loomegrupp.blogspot.com ja
http://iida.blogspot.com seda soovitas tegelikult esta, aga ikkagi (ma ei tea, mida see peaks tähendama...)
Nemad võib ka minu geeniuste nimekirja julgelt kohe lisada...
05.12.03. 19.29.
http://loomegrupp.blogspot.com ja
http://iida.blogspot.com seda soovitas tegelikult esta, aga ikkagi (ma ei tea, mida see peaks tähendama...)
Nemad võib ka minu geeniuste nimekirja julgelt kohe lisada...
05.12.03. 19.29.
Tundub, et asjad hakkavad jälle laabuma, lavaka asi saab kaelast ära, kui ma selle essee homme valmis kirjutan ja ma loodan, et saan sellega ikka hakkama. Siis magada saan ka arvatavasti. Siis tammsaare jaoks on veel üle nädala aega, aga mul on mingi 300 lehekülge jäänud ainult, nii et pigistab ära, isegi kui mingi väga hull nädal peaks tulema. Kahe päevaga saab loetud küll, nädalavahetusel siis.
Vaikselt hakkan leppima oma saatusega ka...et kui ikka pole andekas siis ei ole ikka midagi teha. Ikka.
Ehk mul kunagi on vähemalt nii palju raha, et saab paar-kolm korda kuus teatris käia ja kadedust tunda.
As if kade olen nagunii kogu aeg. Miks mul pole hiigla suurt raamatukogu jne...
Aga ikkagi elu on ilus, vähemalt praegusel hetkel.
05.12.03 19.05.
Vaikselt hakkan leppima oma saatusega ka...et kui ikka pole andekas siis ei ole ikka midagi teha. Ikka.
Ehk mul kunagi on vähemalt nii palju raha, et saab paar-kolm korda kuus teatris käia ja kadedust tunda.
As if kade olen nagunii kogu aeg. Miks mul pole hiigla suurt raamatukogu jne...
Aga ikkagi elu on ilus, vähemalt praegusel hetkel.
05.12.03 19.05.
Thursday, December 04, 2003
et siis minu eilse tegevuse üks tulemustest:
Ühe elu veel lõpetamata lugu
Minu elu lugu algas kuuendal juunil tuhande üheksasaja kaheksakümne viiendal aastal. Samal ajal 183 aastat tagasi sündis Aleksandr Puškin. Mitte et see mind kohe eriliseks teeks, aga ma meelitan ennast sellega. Veider, et kui teised tegutsevad, siis mina meelitan ennast. Ma tean, see on puudus.
Olin vaikne ja rahulik laps. Magasin ja sõin, kui ei maganud. Ei mäleta, mis minu peas toimus, kui suuri plaane võisin ma pidada siis...sest praegu arvan, et olen mitmeid kordi reaalsemaks muutunud, enesekriitilisemaks. Minu emal on minuga nüüd palju rohkem tegemist, kui oli siis. Minu arust on ema suurepäraselt minuga hakkama saanud, kuid ma ise olen ennast veidi tuksi keeranud.
Kuni aastaseks saamiseni elasin ema ja isaga Õismäel ühetoalises korteris, paneelmajas. Kolisime maale, väikesesse külasse nimega Habaja. Varsti sündis minu vend. Ott Karu, kõik millegi pärast naeratavad, kui seda kuulevad ja nimetavad vanemaid andekaiks...
Viimasel ajal olen tähele pannud, et me vennaga saame läbi siis, kui teeme koos pättust, aga muidu kakleme ja väiksemana nutsime selle pärast pidevalt, sest kumbki oli kummalegi liiga teinud. Kakleme praegugi, mina olen 18 ja Ott saab kohe 17.
Elu oli põnev, sain ringi joosta, loodust uurida ja mul oli mitmeid peidukaid, kus sain mõtteid mõlgutamas käia. Mind lõbustasid tihti siis teismeeas onupoeg ja täditütar, eks nende juttude põhjal kujunes mul meeldiv arvamus koolist, sest ühel varasügise päeval, kui olin jälle valve alt põgenenud, hakkasin kooli poole astuma. Ma ei tea, mis mind sinna tõmbas, küllap oli suur-suur soov õppida. Kuid mind peatati. Teel tuli vastu mulle too onupoeg ja viis mu tagasi koju. Pidin ootama veel neli aastat. Ka minu suure vingumise peale ei tahtnud mu ema mind isegi aasta varem kooli panna.
Niisiis alustasin haridusteed seitsmeselt, 1992. aastal Harmi Põhikoolis. Esimesel septembril küsis direktor minult vastust kahe ja kolme summale, vastasin talle õigesti. Enamusele õpetajate küsimustest olen siiani õigesti vastanud...
Enne kui ma kooli läksin poos mu isa end üles. Ta ei osanud elada. Ta oli sassis. Sellest päevast mäletan bussisõitu Tallinna. “Kas oleme juba kohal? Aga nüüd?” Sõitsin eemale. Nüüdki meeldib sõita, aga kas selle pärast, ma ei tea. Vihmasel päeval autoga kõige rohkem. Seda mäletan, kuidas ema rääkis ja et ma olen vist vaid ühe korra isa surma pärast nutnud, siis kui ma teda viimast korda vaatasin ja tema karedale lõuale pai tegin.
Üldiselt vähe mäletan, päevikutki hakkasin mälu pärast pidama, õigemini küll selle puudumise pärast, et oleks meeles ka väiksed ja säravad detailid. Mitu korda olen uuesti alustanud, päris varakult juba tegin esimest korda katset siis, kui ei osanudki midagi kirjutada. Minu meelest oli see kuskil kolmandas-neljandas klassis. Mitte et ma praegu oskaks mõtteid koondada ja paberile panna...Praegu olen järjepidevalt, igal päeval kirjutamisega, hakkama saanud kaheksanda klassi maikuust saati. Kas oli mul siis nii palju mäletamist vajavat või olina ma piisavalt otsusekindel?
Mulle meeldis laulda (meeldib praegugi, veider oleks ilma lauluta, nagu tiibadeta liblikas), aga ema on rääkinud, et jube oli mind kuulata, nagu karu oleks kõrva peale astunud, nii palju viisist mööd. Niisiis esimeses klassis mind mudilaskoori ei võetud, aga muusikaõpetaja ja ema nägid, et tahtmine on suur, ja sain natuke eratunde. Hakkasin viisi pidama. Ja teises klassis sain juba koori ka. Siiamaani käin, mitte küll samas, aga üldiselt kooris laulmas. Seitsmendas oli mässamise hoog ja siis jäi aasta vahele, aga muidu olen korralik olnud.
Teise klassi algusest on meeles tunne, et äkki ma ei saa hakkama ja ei lõpeta seda klassi kiituskirjaga. Miks küll olid noorel lapsel nii rasked mõtted? See on ju vaid tükike paberit ja tegelikkuses ei anna ta midagi. Kiitusega olen lõpetanud kaheksa aastat Harmi Põhikoolis, kui esimest klassi mitte arvestada. Ei loe seda suureks saavutuseks, sest oli vähe õpilasi ning õpetaja jõudis kõigiga tegeleda, asjad said selgeks. Kümnendas ja üheteistkümnendas ma võtsin asju päris lõdvalt ja tunnistusele ilmusid mõned neljad. Polnud nii suure hulga iseseisva tööga harjunud. Praegu kaheteistkümnendas pingutan jälle ühe paberi pärast, et võimalikult palju valikuvõimalusi lahti hoida. Minu verre on kodeeritud pidev muutumine...Raske juhus selles mõttes, sest kaua sa ikka jõuad muutudes õnnelik olla ja teadmatuses olla. Rutiini saab ette näha, aga muutumist mitte.
Juba esimese klassis avaldus minu võimuahnus, see on aja möödudes kahjuka aina kasvanud, isekas olen. Ma kiusasin ühte äput klassivenda. Selline paha laps, sest vennaga kakeldes ma ka tavaliselt ei jätnud enne, kui too nuttis ja sellega minu kaastunnet äratas. Kiusamise põhjusi ma ei mäleta.
Aastad läksid ja kasvasin. Neljas klass on kuidagi eredamalt meelde jäänud. Siis kaklesin ühe teise klassivennaga, põhjuseks õigus koolikott vabale toolile panna. Kumbki ei võitnud, õpetaja tuli enne klassi, kui midagi selgus. Suuremat rahuldust tundsin vist mina, sest poiss palus minult vabandust, mitte küll omal soovil vaid ema käsul. Tema ema oli see, kes mind laulma õpetas.
Neljandas klassis võitsin oma kooli lauluvõistlusel oma vanuserühmas esimese koha. Laul rääkis rohelisest tomatist. Arvatavasti oli mul tol korral õnne, sest rohkem pole sel alal võite olnud. Võib-olla võin märkida, et üheteistkünendas olin publiku lemmik Kate`i “Tulepuuhuulte luulega”. Ma tean, et mul ei tulnud just kõik noodid päris täpselt välja, aga mul oli nii ükskõik kõigest, et ma lihtsalt tundsin mõnu esinemisest...
Ja oma esimese kolme ja kahe sain neljandas klassis. Kolm kirjutati päevikusse matemaatikavihikust korra puudumise pärast ja kahe sain oma mässamise pärast. Mulle ei meeldinud kehalise kasvatuse õpetaja ja hakkasin talle vastu, tema viskas mind tunnist välja, pani kahe ja kirjutas märkuse.
Kuuendas klassis sõbrunesin tüdrukutega klass eest poolt ja kohe nii tõsiselt, et tekkis tahtmine kaks klassi korraga teha. Viimasel hetkel, kui kõik oli juba valmis, mõtlesin ümber. Üks põhjustest oli hirm, et ma ei saa kiituskirja...
Seitsmendas klassis hakkasin tundma, et olen erinev. Mitte et see nüüd väga suur õnnetus oleks olnud, aga ma tundsin oma kuulumatust. See oli kuidagi murdumise või muutumise aasta. Siis avastasin Meryl Streepi. Veider, et ma polnud teda varem märganud. Kuid ühel õhtul istusin teleri ees ja vaatasin filmi, algus oli kuidagi, aga siis ilmus pikkade heledate juustega, kitsa terava ninaga naine ja ma ei vahetanud kanalit. Pärast lõppu läksin voodisse, aga ma ei jäänud magama vaid mõtlesin filmist ja sellest naisest, kes külmavärinaid tekitas.
Avastasin ka Tori Amose. Sel ajal oli mul kuidagi harjumuseks saanud, teleri ees vedelemine. Sõin vaniljejäätist šokolaadi tükkidega. Lasti just muusikavideosid. Üks neist jäi silma ja kõrva, kinniseotud silmade ja kätega naine jookseb mehe eest ära, läbi jõe, üks king on tal kuskil teel kadunud. Nimi jäi meelde ja laul ka.
Poes leidsin vaid ühe tema plaadi ja sellel ei olnud seda laulu, aga ostsin ikkagi. Kodus panin CD mängijasse ja jäin hinge kinni pidades ootama. Esimese taktiga sain tagasi hingamise, see oli õige ost.
Üheksanda klassi lõpp oli veider, ma tahtsin ära, aga samas kartsin uut. Kas ma saan hakkama? Kas ma kohanen?
Sügis 2001 astusin Jakob Westholmi Gümnaasiumisse. Kohanesin suhtleiselt kiiresti ja tundsin vabadust, sest suurel koolil on ka plusse miinuste kõrval. Lõpuks ometi sain valida inimesi, kellega ma suhtlen ja kelle kohaloleku ma lihtsalt ära kannatan. Varem ma lihtsalt kannatasin. Kohtusin uuesti poisiga, kellega kaklesin neljandas klassis. Ma ei ole ikka veel aru saanud, kas see on mingi vihje...
Kuskil aasta keskel tundsin, et olen jälle muutunud. See oli seoses sellega, et mulle meeldis “Faust”, varem poleks meeldinud ja ma avastasin enda jaoks luuletused. Ise hakkasin kirjutama. Peamiselt küll luuletusi, proosaks oli ideesid, aga need ründasid mind nii suure jõuga, et ma ei suutnud neid paberile panna, praeguseks mõned ideed olen maha rahustanud ja sulega paberile sundinud.
Kuskil sel ajal hakkas teater mind kummitama. Emal tekkis huvi teatri vastu ja ta võttis mind kaasa. Jälle oli pidevalt saalis istudes sama tunne, mis Meryl Streepi ja Tori Amosega. Kujunes arvamus, et teater on midagi imelist. See ei ole ikka veel üle läinud.
Ühe elu veel lõpetamata lugu
Minu elu lugu algas kuuendal juunil tuhande üheksasaja kaheksakümne viiendal aastal. Samal ajal 183 aastat tagasi sündis Aleksandr Puškin. Mitte et see mind kohe eriliseks teeks, aga ma meelitan ennast sellega. Veider, et kui teised tegutsevad, siis mina meelitan ennast. Ma tean, see on puudus.
Olin vaikne ja rahulik laps. Magasin ja sõin, kui ei maganud. Ei mäleta, mis minu peas toimus, kui suuri plaane võisin ma pidada siis...sest praegu arvan, et olen mitmeid kordi reaalsemaks muutunud, enesekriitilisemaks. Minu emal on minuga nüüd palju rohkem tegemist, kui oli siis. Minu arust on ema suurepäraselt minuga hakkama saanud, kuid ma ise olen ennast veidi tuksi keeranud.
Kuni aastaseks saamiseni elasin ema ja isaga Õismäel ühetoalises korteris, paneelmajas. Kolisime maale, väikesesse külasse nimega Habaja. Varsti sündis minu vend. Ott Karu, kõik millegi pärast naeratavad, kui seda kuulevad ja nimetavad vanemaid andekaiks...
Viimasel ajal olen tähele pannud, et me vennaga saame läbi siis, kui teeme koos pättust, aga muidu kakleme ja väiksemana nutsime selle pärast pidevalt, sest kumbki oli kummalegi liiga teinud. Kakleme praegugi, mina olen 18 ja Ott saab kohe 17.
Elu oli põnev, sain ringi joosta, loodust uurida ja mul oli mitmeid peidukaid, kus sain mõtteid mõlgutamas käia. Mind lõbustasid tihti siis teismeeas onupoeg ja täditütar, eks nende juttude põhjal kujunes mul meeldiv arvamus koolist, sest ühel varasügise päeval, kui olin jälle valve alt põgenenud, hakkasin kooli poole astuma. Ma ei tea, mis mind sinna tõmbas, küllap oli suur-suur soov õppida. Kuid mind peatati. Teel tuli vastu mulle too onupoeg ja viis mu tagasi koju. Pidin ootama veel neli aastat. Ka minu suure vingumise peale ei tahtnud mu ema mind isegi aasta varem kooli panna.
Niisiis alustasin haridusteed seitsmeselt, 1992. aastal Harmi Põhikoolis. Esimesel septembril küsis direktor minult vastust kahe ja kolme summale, vastasin talle õigesti. Enamusele õpetajate küsimustest olen siiani õigesti vastanud...
Enne kui ma kooli läksin poos mu isa end üles. Ta ei osanud elada. Ta oli sassis. Sellest päevast mäletan bussisõitu Tallinna. “Kas oleme juba kohal? Aga nüüd?” Sõitsin eemale. Nüüdki meeldib sõita, aga kas selle pärast, ma ei tea. Vihmasel päeval autoga kõige rohkem. Seda mäletan, kuidas ema rääkis ja et ma olen vist vaid ühe korra isa surma pärast nutnud, siis kui ma teda viimast korda vaatasin ja tema karedale lõuale pai tegin.
Üldiselt vähe mäletan, päevikutki hakkasin mälu pärast pidama, õigemini küll selle puudumise pärast, et oleks meeles ka väiksed ja säravad detailid. Mitu korda olen uuesti alustanud, päris varakult juba tegin esimest korda katset siis, kui ei osanudki midagi kirjutada. Minu meelest oli see kuskil kolmandas-neljandas klassis. Mitte et ma praegu oskaks mõtteid koondada ja paberile panna...Praegu olen järjepidevalt, igal päeval kirjutamisega, hakkama saanud kaheksanda klassi maikuust saati. Kas oli mul siis nii palju mäletamist vajavat või olina ma piisavalt otsusekindel?
Mulle meeldis laulda (meeldib praegugi, veider oleks ilma lauluta, nagu tiibadeta liblikas), aga ema on rääkinud, et jube oli mind kuulata, nagu karu oleks kõrva peale astunud, nii palju viisist mööd. Niisiis esimeses klassis mind mudilaskoori ei võetud, aga muusikaõpetaja ja ema nägid, et tahtmine on suur, ja sain natuke eratunde. Hakkasin viisi pidama. Ja teises klassis sain juba koori ka. Siiamaani käin, mitte küll samas, aga üldiselt kooris laulmas. Seitsmendas oli mässamise hoog ja siis jäi aasta vahele, aga muidu olen korralik olnud.
Teise klassi algusest on meeles tunne, et äkki ma ei saa hakkama ja ei lõpeta seda klassi kiituskirjaga. Miks küll olid noorel lapsel nii rasked mõtted? See on ju vaid tükike paberit ja tegelikkuses ei anna ta midagi. Kiitusega olen lõpetanud kaheksa aastat Harmi Põhikoolis, kui esimest klassi mitte arvestada. Ei loe seda suureks saavutuseks, sest oli vähe õpilasi ning õpetaja jõudis kõigiga tegeleda, asjad said selgeks. Kümnendas ja üheteistkümnendas ma võtsin asju päris lõdvalt ja tunnistusele ilmusid mõned neljad. Polnud nii suure hulga iseseisva tööga harjunud. Praegu kaheteistkümnendas pingutan jälle ühe paberi pärast, et võimalikult palju valikuvõimalusi lahti hoida. Minu verre on kodeeritud pidev muutumine...Raske juhus selles mõttes, sest kaua sa ikka jõuad muutudes õnnelik olla ja teadmatuses olla. Rutiini saab ette näha, aga muutumist mitte.
Juba esimese klassis avaldus minu võimuahnus, see on aja möödudes kahjuka aina kasvanud, isekas olen. Ma kiusasin ühte äput klassivenda. Selline paha laps, sest vennaga kakeldes ma ka tavaliselt ei jätnud enne, kui too nuttis ja sellega minu kaastunnet äratas. Kiusamise põhjusi ma ei mäleta.
Aastad läksid ja kasvasin. Neljas klass on kuidagi eredamalt meelde jäänud. Siis kaklesin ühe teise klassivennaga, põhjuseks õigus koolikott vabale toolile panna. Kumbki ei võitnud, õpetaja tuli enne klassi, kui midagi selgus. Suuremat rahuldust tundsin vist mina, sest poiss palus minult vabandust, mitte küll omal soovil vaid ema käsul. Tema ema oli see, kes mind laulma õpetas.
Neljandas klassis võitsin oma kooli lauluvõistlusel oma vanuserühmas esimese koha. Laul rääkis rohelisest tomatist. Arvatavasti oli mul tol korral õnne, sest rohkem pole sel alal võite olnud. Võib-olla võin märkida, et üheteistkünendas olin publiku lemmik Kate`i “Tulepuuhuulte luulega”. Ma tean, et mul ei tulnud just kõik noodid päris täpselt välja, aga mul oli nii ükskõik kõigest, et ma lihtsalt tundsin mõnu esinemisest...
Ja oma esimese kolme ja kahe sain neljandas klassis. Kolm kirjutati päevikusse matemaatikavihikust korra puudumise pärast ja kahe sain oma mässamise pärast. Mulle ei meeldinud kehalise kasvatuse õpetaja ja hakkasin talle vastu, tema viskas mind tunnist välja, pani kahe ja kirjutas märkuse.
Kuuendas klassis sõbrunesin tüdrukutega klass eest poolt ja kohe nii tõsiselt, et tekkis tahtmine kaks klassi korraga teha. Viimasel hetkel, kui kõik oli juba valmis, mõtlesin ümber. Üks põhjustest oli hirm, et ma ei saa kiituskirja...
Seitsmendas klassis hakkasin tundma, et olen erinev. Mitte et see nüüd väga suur õnnetus oleks olnud, aga ma tundsin oma kuulumatust. See oli kuidagi murdumise või muutumise aasta. Siis avastasin Meryl Streepi. Veider, et ma polnud teda varem märganud. Kuid ühel õhtul istusin teleri ees ja vaatasin filmi, algus oli kuidagi, aga siis ilmus pikkade heledate juustega, kitsa terava ninaga naine ja ma ei vahetanud kanalit. Pärast lõppu läksin voodisse, aga ma ei jäänud magama vaid mõtlesin filmist ja sellest naisest, kes külmavärinaid tekitas.
Avastasin ka Tori Amose. Sel ajal oli mul kuidagi harjumuseks saanud, teleri ees vedelemine. Sõin vaniljejäätist šokolaadi tükkidega. Lasti just muusikavideosid. Üks neist jäi silma ja kõrva, kinniseotud silmade ja kätega naine jookseb mehe eest ära, läbi jõe, üks king on tal kuskil teel kadunud. Nimi jäi meelde ja laul ka.
Poes leidsin vaid ühe tema plaadi ja sellel ei olnud seda laulu, aga ostsin ikkagi. Kodus panin CD mängijasse ja jäin hinge kinni pidades ootama. Esimese taktiga sain tagasi hingamise, see oli õige ost.
Üheksanda klassi lõpp oli veider, ma tahtsin ära, aga samas kartsin uut. Kas ma saan hakkama? Kas ma kohanen?
Sügis 2001 astusin Jakob Westholmi Gümnaasiumisse. Kohanesin suhtleiselt kiiresti ja tundsin vabadust, sest suurel koolil on ka plusse miinuste kõrval. Lõpuks ometi sain valida inimesi, kellega ma suhtlen ja kelle kohaloleku ma lihtsalt ära kannatan. Varem ma lihtsalt kannatasin. Kohtusin uuesti poisiga, kellega kaklesin neljandas klassis. Ma ei ole ikka veel aru saanud, kas see on mingi vihje...
Kuskil aasta keskel tundsin, et olen jälle muutunud. See oli seoses sellega, et mulle meeldis “Faust”, varem poleks meeldinud ja ma avastasin enda jaoks luuletused. Ise hakkasin kirjutama. Peamiselt küll luuletusi, proosaks oli ideesid, aga need ründasid mind nii suure jõuga, et ma ei suutnud neid paberile panna, praeguseks mõned ideed olen maha rahustanud ja sulega paberile sundinud.
Kuskil sel ajal hakkas teater mind kummitama. Emal tekkis huvi teatri vastu ja ta võttis mind kaasa. Jälle oli pidevalt saalis istudes sama tunne, mis Meryl Streepi ja Tori Amosega. Kujunes arvamus, et teater on midagi imelist. See ei ole ikka veel üle läinud.
Kui ma oleks nüüd päris tubli, siis ma hakkaks lavaka esseed kirjutama, aga ma kardan, et tegelikult ikka ei ole. Mõtlen, et äkki, kui ma teda natuke seedin, sest enam ei ole mul ees näidend ja elulugu, siis ta hakkab nagu ise ka natuke kujunema. Aga kui ei siis tuleb laupäeval või pühapäeval vabaks võtta ja kirjutama hakata nagu täna. Ma olen endaga isegi rahul ja ma meeldin endale nüüd natuke rohkem ka ma arvan.
Te teate, et ma andsin põhikoolis lehte välja, vist. Igatahes ma täna nägin seda lehte, aga nüüd on tegijad hoopis teised ja ma olin õnnelik, sest nad pole absoluutselt mitte midagi uut välja mõelnud, ja kujundus mulle ei meeldinud ka, see oli ikka halvem kui minu ajal ja siis ma mõtlesin neile kirjutada ja igasugu etttepanekuid teha, et tehke nii ja mõelge ise ka uusi asju välja, muidu on jama jne,
Ma kardan, et pean tunnistama, et tunnen end hästi.
Võib-olla ma saan Olgat tänada, samas võib olla, et ma pean endale pai tegema. Ma ikka tahan endaga läbi saada, kuigi masendus tundub huvitav jne, aga kui ma endaga ikka hakkama ei saa sel ajal, siis pole see väga kasulik, kui ma kuskile üksikule saarele kunagi elama lähen ja erakuks hakkan (mis on võimatu, sest kui mul ei ole kedagi keda oma jutuga tüütada, siis arvatavasti lasen ennast maha ja ega eriti ei huvita see lubadus, et mitte kunagi ma ennast ära ei tapa, ma ei ole nii nõrk. Võib-olla on elamine just nõrkus?) siis võib lahe olla masendunud. Et siis suitsetan ja kirjutan ja olen koos selle hunniku kassidega, mille võtan.
Te teate, et ma andsin põhikoolis lehte välja, vist. Igatahes ma täna nägin seda lehte, aga nüüd on tegijad hoopis teised ja ma olin õnnelik, sest nad pole absoluutselt mitte midagi uut välja mõelnud, ja kujundus mulle ei meeldinud ka, see oli ikka halvem kui minu ajal ja siis ma mõtlesin neile kirjutada ja igasugu etttepanekuid teha, et tehke nii ja mõelge ise ka uusi asju välja, muidu on jama jne,
Ma kardan, et pean tunnistama, et tunnen end hästi.
Võib-olla ma saan Olgat tänada, samas võib olla, et ma pean endale pai tegema. Ma ikka tahan endaga läbi saada, kuigi masendus tundub huvitav jne, aga kui ma endaga ikka hakkama ei saa sel ajal, siis pole see väga kasulik, kui ma kuskile üksikule saarele kunagi elama lähen ja erakuks hakkan (mis on võimatu, sest kui mul ei ole kedagi keda oma jutuga tüütada, siis arvatavasti lasen ennast maha ja ega eriti ei huvita see lubadus, et mitte kunagi ma ennast ära ei tapa, ma ei ole nii nõrk. Võib-olla on elamine just nõrkus?) siis võib lahe olla masendunud. Et siis suitsetan ja kirjutan ja olen koos selle hunniku kassidega, mille võtan.
Võib-olla (ma oleks peaaegu või-bolla kirjutanud) ma peaks armuma Olga Makinasse. Kord nädalas ma teda näen ja see vist peaks piisav olema...
Miks ma arvan, et teada on hea?
Aga Makina pakub mulle ikkagi huvi.
Kas Maailm on sama ümmargune nagu tähering Euroopa Liidu lipu peal?
Oljal on muu hulgas ka huvitav nina. Minul on ninafetiš. Prantslastel on ilusad ninad. Ja keegi on Adrien Brody nina näinud. Valus. Neegritest ei räägi, neil on ju lokid ka.
Pärnus tahaks mõnda aega elada. Ma ei tea miks. Mind tegelikult ei huvitagi minu tahtmiste põhjused, aga mulle tundub, et alati on vaja ära seletada oma ihade põhjused. Ma ei tea neid ja ei hakka ka kunagi nii tühise asja pärast pead vaevama. Mõned asjad lihtsalt on. Teadmata. Teataval põhjusel...
Nii et Olga Makina ja Pärnu.
Kõhutunne on hea, isegi kui ta tekitab paranoiat. Puudumine on halb, siis olen ebakindel.
03.12.03. 19.19.
Miks ma arvan, et teada on hea?
Aga Makina pakub mulle ikkagi huvi.
Kas Maailm on sama ümmargune nagu tähering Euroopa Liidu lipu peal?
Oljal on muu hulgas ka huvitav nina. Minul on ninafetiš. Prantslastel on ilusad ninad. Ja keegi on Adrien Brody nina näinud. Valus. Neegritest ei räägi, neil on ju lokid ka.
Pärnus tahaks mõnda aega elada. Ma ei tea miks. Mind tegelikult ei huvitagi minu tahtmiste põhjused, aga mulle tundub, et alati on vaja ära seletada oma ihade põhjused. Ma ei tea neid ja ei hakka ka kunagi nii tühise asja pärast pead vaevama. Mõned asjad lihtsalt on. Teadmata. Teataval põhjusel...
Nii et Olga Makina ja Pärnu.
Kõhutunne on hea, isegi kui ta tekitab paranoiat. Puudumine on halb, siis olen ebakindel.
03.12.03. 19.19.
Et jällegi mitte kirjutada seda mis oleks kasulik, imestan ma kõvasti (selles mõttes et häälekalt (kuid kas kunagi saab paberil häälekalt imestada?)) selle üle, et maailm on täis fucking geeniusi ja mina tunnen neist väga väheseid praegu kohe võiks nimetada neli, keda ma enam-vähem tunnen ja sinna otsa veel vähemalt kolm, keda ma vist kunagi tundma ei saa, need ma nimetangi siis amos, harvey ja streep. No ja woolf ja dostojevski ja hesse ja sellised tegelased on jubas surnud.
Miks mitme asja korraga tegemine on nii hea? Kas ma üritan sellega peita oma oskamatust keskenduda?
03.12.03 17.41.
Miks mitme asja korraga tegemine on nii hea? Kas ma üritan sellega peita oma oskamatust keskenduda?
03.12.03 17.41.
Mulle ei meeldi kohustused, sest siis muutuvad asjad, mida ma pean tegeme täiesti ebahuvitavateks. Keskenduda pole ma kunagi suutnud. Nii et tegelt ei tuleks vist üldse midagi välja. Tähendab, vaevalt, et keegi üldse aru saab, mida paganat olen ma nüüd tahtnud öelda...ega ma vist ise ka tea päris täpselt...
Tori Amos – Tear In Your Hand. Vot see laul on minust, et mina olen siis see, kes laulab ja täiest kõrist. If it makes you happy.
Miks ma tegelt peaks teisi rõõmustama ja õnnelikuks tegema, endaga ma elan ju kõigist kõige kauem koos ja ma ei tohi sõltuda sellest tundest, et ma olen kellelegi oluline, ma pean endale oluline olema, ka kõigi oma vigadega.
Maybe she´s just pieces of me you`ve never seen...võib-olla pole sa mind kunagi näinud, ei olegi tegelikult. Kuid kumb süüdi on? Kas mina ei näidanud ennast või sina ei vaadanud piisavalt hoolikalt? Ma ei oska olla avatud raamat ja võib-olla ma jäängi alati üksikuks. See on vist kõige suurem piin, kui sa ise veel tead ka...
All the World just stops now, so you say you don`t wanna stay together anymore...
My life has been trivial.
Ma ei oska isegi oma avatud raamatusse midagi kirjutada. Üksindus ei tule kasuks. Mu mõtted hakkavad kontrollima ja ma ei suuda neid ise kuskile tagasi ajada ka...
My life has been stolen from me. I`m living in a town I have no wish to live in, I`m living a life I have no wish to live.
Woolf. Ma tahan
03.12.03. 16.24.
Tori Amos – Tear In Your Hand. Vot see laul on minust, et mina olen siis see, kes laulab ja täiest kõrist. If it makes you happy.
Miks ma tegelt peaks teisi rõõmustama ja õnnelikuks tegema, endaga ma elan ju kõigist kõige kauem koos ja ma ei tohi sõltuda sellest tundest, et ma olen kellelegi oluline, ma pean endale oluline olema, ka kõigi oma vigadega.
Maybe she´s just pieces of me you`ve never seen...võib-olla pole sa mind kunagi näinud, ei olegi tegelikult. Kuid kumb süüdi on? Kas mina ei näidanud ennast või sina ei vaadanud piisavalt hoolikalt? Ma ei oska olla avatud raamat ja võib-olla ma jäängi alati üksikuks. See on vist kõige suurem piin, kui sa ise veel tead ka...
All the World just stops now, so you say you don`t wanna stay together anymore...
My life has been trivial.
Ma ei oska isegi oma avatud raamatusse midagi kirjutada. Üksindus ei tule kasuks. Mu mõtted hakkavad kontrollima ja ma ei suuda neid ise kuskile tagasi ajada ka...
My life has been stolen from me. I`m living in a town I have no wish to live in, I`m living a life I have no wish to live.
Woolf. Ma tahan
03.12.03. 16.24.
Well if it makes you happy...Jaan ütles, et sheryl crow, minugi poolest, igatahes ta kummitas täna.
Ma üritan ennast tagasi saada, seda armsat tüdrukut, kes nalja teeb ja naeratab kavalalt ja ei vingu väikeste asjade pärast. Ehk pean metsa minema ja teda hüüdma? Mis arvad Jaan? Tegelt ära pane tähele, nii kaua, kui ma varasemat Kaisat üles ei leia olen kibestunud ja sapine. Well kriitik saab sinust.
Tegelikult ma peaks enda vastu hellem olema, inimloomad on kord juba sellised hellad olevused, et vajavad hellust, aga tihtipeale juhtub, et inimesed ei jaga teineteisele hellust. (noh vabandust, aga Rutti kirjandi stiil on nii eredalt meeles...)
Ma tean, et ma pean Beckettit praegu oleks suht kasulik, Godot` näidendki vähemalt, aga muidu ka.
Sarah Kane`i tahan ka lugeda. 4.48 psychosis...kindlasti. et kui ma saan dramaturgiks, siis teda ma tõlgin kohe KINDLASTI. 4.48 on muide kõige levinum kellaaeg enesetappudeks, ma ei tea, kuidas seda küll kindlaks on määratud, aga nii vähemalt TMK-s kirjutati...
Ja fuck selles samas TMK-s on jutt lavastajaraamatust, just praegu avastasin, kuigi see on suht vana, Kane pärast sai ta kunagi välja otsitud ja just nüüd sirvisin...veab mul kui selliseid asju juhtub.
Vot ma ei teagi nüüd...ei teagi mida...ei tea...
02.12.03. 22.58
Ma üritan ennast tagasi saada, seda armsat tüdrukut, kes nalja teeb ja naeratab kavalalt ja ei vingu väikeste asjade pärast. Ehk pean metsa minema ja teda hüüdma? Mis arvad Jaan? Tegelt ära pane tähele, nii kaua, kui ma varasemat Kaisat üles ei leia olen kibestunud ja sapine. Well kriitik saab sinust.
Tegelikult ma peaks enda vastu hellem olema, inimloomad on kord juba sellised hellad olevused, et vajavad hellust, aga tihtipeale juhtub, et inimesed ei jaga teineteisele hellust. (noh vabandust, aga Rutti kirjandi stiil on nii eredalt meeles...)
Ma tean, et ma pean Beckettit praegu oleks suht kasulik, Godot` näidendki vähemalt, aga muidu ka.
Sarah Kane`i tahan ka lugeda. 4.48 psychosis...kindlasti. et kui ma saan dramaturgiks, siis teda ma tõlgin kohe KINDLASTI. 4.48 on muide kõige levinum kellaaeg enesetappudeks, ma ei tea, kuidas seda küll kindlaks on määratud, aga nii vähemalt TMK-s kirjutati...
Ja fuck selles samas TMK-s on jutt lavastajaraamatust, just praegu avastasin, kuigi see on suht vana, Kane pärast sai ta kunagi välja otsitud ja just nüüd sirvisin...veab mul kui selliseid asju juhtub.
Vot ma ei teagi nüüd...ei teagi mida...ei tea...
02.12.03. 22.58
Tuesday, December 02, 2003
kui on vähem ütlemist vajavat
kui et ütlemata jäetavat
siis tuleks olla vait
ja vaikida kuni on vesine vaikus
et siis veel veidi vaikida
et siis luulet ka...ma vaikselt hakkan neid siia lisama, aga see on selline suvaline põhimõtteliselt, aga ma midagi konkreetset praegu ei mõtle, aga muidu see on selline valus teema, see vaikimine ja asi...
kui et ütlemata jäetavat
siis tuleks olla vait
ja vaikida kuni on vesine vaikus
et siis veel veidi vaikida
et siis luulet ka...ma vaikselt hakkan neid siia lisama, aga see on selline suvaline põhimõtteliselt, aga ma midagi konkreetset praegu ei mõtle, aga muidu see on selline valus teema, see vaikimine ja asi...
Monday, December 01, 2003
jällegi olen maha jäetud...well, kaisa sa ei ole ise just kõige tublim olnud. ega see et ta sinu tegudest ei tea, ei anna sulle mingit õigustust...
igatahes selline segane lugu on ja need tead, mida silmas pean pole tegelikult need põhjused. noh, tori amose china on minust kirjutatud ma arvan, kuigi me pole toriga kunagi suhelnud. ju ma ei ole siis ainuke endaga pahuksis inimene.
ma ei oska oma koopast välja tulla ja väga tõsiselt pean seda psühholoogi juurde minekut kaaluma, mitte et Nemad mind kindlasti aitaksid, aga ma arvan, et äkki on võõrale kergem end avada. sõpru ei taha väga oma muredega vaevata, aga tal on see ju töö, nii et paras.
igatahes selline segane lugu on ja need tead, mida silmas pean pole tegelikult need põhjused. noh, tori amose china on minust kirjutatud ma arvan, kuigi me pole toriga kunagi suhelnud. ju ma ei ole siis ainuke endaga pahuksis inimene.
ma ei oska oma koopast välja tulla ja väga tõsiselt pean seda psühholoogi juurde minekut kaaluma, mitte et Nemad mind kindlasti aitaksid, aga ma arvan, et äkki on võõrale kergem end avada. sõpru ei taha väga oma muredega vaevata, aga tal on see ju töö, nii et paras.
