terve mõistus ei ole eelis
Saturday, November 29, 2003
Minu kuulatavate laulude list:
Portishead – It`s a Fire
PJ Harvey – Memphis
PJ Harvey – Send His Love To Me
PJ Harvey – Come On Billy
Tori Amos – Fire On The Side
Tori Amos – Cool On Your Island
Tori Amos – Floating City
Tori Amos – Love Song
Tori Amos – On The Boundary
Tori Amos – Siren
Tori Amos – The Big Picture
Tori Amos – Wrapped Around Your Finger
Lihtsalt. Et te teaks.
28.11 22:13
Portishead – It`s a Fire
PJ Harvey – Memphis
PJ Harvey – Send His Love To Me
PJ Harvey – Come On Billy
Tori Amos – Fire On The Side
Tori Amos – Cool On Your Island
Tori Amos – Floating City
Tori Amos – Love Song
Tori Amos – On The Boundary
Tori Amos – Siren
Tori Amos – The Big Picture
Tori Amos – Wrapped Around Your Finger
Lihtsalt. Et te teaks.
28.11 22:13
Mul on valus, aga ma ei saa nutta, sest ma ei saa. MA TAHAN TUGEV OLLA. Mis kasu sellest on, kellele ma sellega head teen, ennast ma niimoodi ei aita. Mul on nutt kurgus. AGA ma ei saa nutta. Ma olen nii võimas, et valitsen enda keha üle, mitte kunagi ei saa mia nii võimsaks, et suudaks valitseda oma tunnete üle. Neid ei saa kontrollida ja see nähtavasti ei mahu mulle pähe.
Kelle jaoks ma elan? Ma ei tea. Mille jaoks ma elan? Maei tea.
Mul on ppidevalt valus, aga see ei aita mind, ma ei saa absoluutselt mitte midagi teaha. Ma ei kontrolli ennast. Ja ma ei saa öelda, et ma ei saa, sest sellist asja ei ole olemas, tugevatele vähemalt mitte. Kas ma pean siis midagi tegema keskpäraselt, peaasi et oleks tehtud?
Ma ei tea. Mul on valus olla keskpärane.
Ma ei saa püsti tõusta ja minna, mul on kohustused. Mind hoiab kinni maailma suur käsi ja ta ei lase mind lahti, sest mind on vaja õpetada. Ta on mind hoidnud, aga mida rohkem ma sain, seda õnnetumaks muutusin, seda saamatum olin. Ja nüüd ta õpetab mind. Ma ei saa püsti tõusta ja minna.
AGA MA JU TAHAN ÄRA!
Aga
Ma
Ei
Saa
26.11. 22:28
Kelle jaoks ma elan? Ma ei tea. Mille jaoks ma elan? Maei tea.
Mul on ppidevalt valus, aga see ei aita mind, ma ei saa absoluutselt mitte midagi teaha. Ma ei kontrolli ennast. Ja ma ei saa öelda, et ma ei saa, sest sellist asja ei ole olemas, tugevatele vähemalt mitte. Kas ma pean siis midagi tegema keskpäraselt, peaasi et oleks tehtud?
Ma ei tea. Mul on valus olla keskpärane.
Ma ei saa püsti tõusta ja minna, mul on kohustused. Mind hoiab kinni maailma suur käsi ja ta ei lase mind lahti, sest mind on vaja õpetada. Ta on mind hoidnud, aga mida rohkem ma sain, seda õnnetumaks muutusin, seda saamatum olin. Ja nüüd ta õpetab mind. Ma ei saa püsti tõusta ja minna.
AGA MA JU TAHAN ÄRA!
Aga
Ma
Ei
Saa
26.11. 22:28
Lugesin janika blogi. Tema on Mari. Ainult et ta ei sure, tema on lihtsalt geenius, kes kõigega hakkama saab, ta tahab karjuda, aga ta jookseb. Jookseb kolm kilomeetrit ja siis on ta hingetu ja mõtleb, et kohe sureb ja saab vabaks, aga ta ei sure vaid hakkab bioloogiat õppima, sest siis saab ta ju bioloogia õpiku peale vihaseks saada.
Tegelikult olen ma lihtsalt luuser ja tahan sama hästi kirjutada osata nagu Jaan, aga ma ei oska imiteerin ainult. Mina ei oska kirjutada, oskan ainult tobedusi välja mõelda ja wannabe ja plagiaat olla.
Tegelikult on elu ilus, sest ma ei saa sellest absoluutselt aru. Ma tahaks tegelikult lihtsalt suur olla, käia tööl kella kaheksas viieni, et siis koju tulla ja mehele ja lastele süüa teha ja peale seda teleka taha magama jääda, sest olen surmväsinud. Ja nädalavahetustel saan ma koristada ja pesu pesta, sest tegelikult on minu pereliikmed tõsised sead ja nad suudavad viie minutiga kõik sassi ajada ja mustaks teha. Ja mitte kunagi ei saaks siis ma enam raamatuid lugeda, sest ma olen kogu aeg nii väsinud ja silmad lihtsalt vajuvad kinni. Minu lapsed vihkavad mind tegelikult, sest ma ei lase neil õhtuti kaua väljas olla ja pühapäeviti peavad nad koos minu ja mu mehega kirikus käima. Pealegi on meil veel kaks koera, kellega mina pean jalutamas käima, varahommikuti on see kõige suurem piin. ja elame me kolmetoalises korteris, sest minu mees ei teeni absoluutselt mitte midagi ja loll on ta ka, tema ei loe praegu raamatuid, ega ole neid kunagi ka käes hoidnud. Paistab veel et lähimal ajal kaotab ta töö ja siis peame me iga päev makarone sööma. Ma ei mäletagi siis enam, et olen kunagi õnnelik olnud ja et kunagi olid mul suured plaanid. Klassikokkutulekutel pole ma kunagi käinud, sest teised kõik on õnnestunud: kirjanik, näitleja psühholoog, mingi hunnik infotehnoloogia geeniusi, kellest üks elab koos kahe naisega, ja ma ei tea kes veel. Ainult mina olen selline, rutiinis. Woolfi ei saa ma lugeda ja amose olen täielikult unustanud, sest mees pidas tema laulmist vingumiseks. Kuulan raadiot ja seda möla, mida nad ajavad ja naeran nende lamedate naljade üle. Ja hääletamas ma ei käi, sest ma ei suuda otsustada. Sellest ajast peale kui mehega kokku elama hakkasin, ei ole ma ühtegi kassi süles hoidnud, sest mu mees vihkab kasse, tema armastab koeri, kellega mina pean jalutamas käima.
Aga muidu ma arvan, et minu elu tuleb ilus. Ma lihtsalt ei taha seda segadust enam. Ma tahan teada asju. Ja ennast tahan tunda.
26.11. 21:31
Tegelikult olen ma lihtsalt luuser ja tahan sama hästi kirjutada osata nagu Jaan, aga ma ei oska imiteerin ainult. Mina ei oska kirjutada, oskan ainult tobedusi välja mõelda ja wannabe ja plagiaat olla.
Tegelikult on elu ilus, sest ma ei saa sellest absoluutselt aru. Ma tahaks tegelikult lihtsalt suur olla, käia tööl kella kaheksas viieni, et siis koju tulla ja mehele ja lastele süüa teha ja peale seda teleka taha magama jääda, sest olen surmväsinud. Ja nädalavahetustel saan ma koristada ja pesu pesta, sest tegelikult on minu pereliikmed tõsised sead ja nad suudavad viie minutiga kõik sassi ajada ja mustaks teha. Ja mitte kunagi ei saaks siis ma enam raamatuid lugeda, sest ma olen kogu aeg nii väsinud ja silmad lihtsalt vajuvad kinni. Minu lapsed vihkavad mind tegelikult, sest ma ei lase neil õhtuti kaua väljas olla ja pühapäeviti peavad nad koos minu ja mu mehega kirikus käima. Pealegi on meil veel kaks koera, kellega mina pean jalutamas käima, varahommikuti on see kõige suurem piin. ja elame me kolmetoalises korteris, sest minu mees ei teeni absoluutselt mitte midagi ja loll on ta ka, tema ei loe praegu raamatuid, ega ole neid kunagi ka käes hoidnud. Paistab veel et lähimal ajal kaotab ta töö ja siis peame me iga päev makarone sööma. Ma ei mäletagi siis enam, et olen kunagi õnnelik olnud ja et kunagi olid mul suured plaanid. Klassikokkutulekutel pole ma kunagi käinud, sest teised kõik on õnnestunud: kirjanik, näitleja psühholoog, mingi hunnik infotehnoloogia geeniusi, kellest üks elab koos kahe naisega, ja ma ei tea kes veel. Ainult mina olen selline, rutiinis. Woolfi ei saa ma lugeda ja amose olen täielikult unustanud, sest mees pidas tema laulmist vingumiseks. Kuulan raadiot ja seda möla, mida nad ajavad ja naeran nende lamedate naljade üle. Ja hääletamas ma ei käi, sest ma ei suuda otsustada. Sellest ajast peale kui mehega kokku elama hakkasin, ei ole ma ühtegi kassi süles hoidnud, sest mu mees vihkab kasse, tema armastab koeri, kellega mina pean jalutamas käima.
Aga muidu ma arvan, et minu elu tuleb ilus. Ma lihtsalt ei taha seda segadust enam. Ma tahan teada asju. Ja ennast tahan tunda.
26.11. 21:31
Wednesday, November 26, 2003
nii lahe on läpakas, ma tahan endale ka ja kohe, ei huvita muu.
vaata, Kaisa, lapsed ikka trambivad jalgu vahel, aga see ei ole tegelikult üldsegi ilus.
samas presidendil oleks ju vaja läpakat ja viimase malli moblat, sinu 5110 viimase malli alla ei käi, nii et tuleb üks korrlik tehniseerimine (kui see praegu sõna on siis on veider, kooli lõpetamine läheneb, peakski uusi sõnu õppima) ette võtta.
emale ostsin kingiks elvise, ilus mees ja puha, aga ma mingi veidra tunde ajel (jälle minu puhul vähekasutatav sõna) ma arvan, et see talle väga ei meeldi, muidu meil pole eriti tavaks pettumust välja näidata, et teisi mitte solvata, aga ma saan ikkagi aru. vastikult tundlik olen, mitte hea meelega.
vaata, Kaisa, lapsed ikka trambivad jalgu vahel, aga see ei ole tegelikult üldsegi ilus.
samas presidendil oleks ju vaja läpakat ja viimase malli moblat, sinu 5110 viimase malli alla ei käi, nii et tuleb üks korrlik tehniseerimine (kui see praegu sõna on siis on veider, kooli lõpetamine läheneb, peakski uusi sõnu õppima) ette võtta.
emale ostsin kingiks elvise, ilus mees ja puha, aga ma mingi veidra tunde ajel (jälle minu puhul vähekasutatav sõna) ma arvan, et see talle väga ei meeldi, muidu meil pole eriti tavaks pettumust välja näidata, et teisi mitte solvata, aga ma saan ikkagi aru. vastikult tundlik olen, mitte hea meelega.
Ma pean kohe ära armuma, kas või iseendasse jälle. Ma isegi kahetsen, et ei saa endaga äbi nii hästi kui varem. Me oleme kamba peale kuskilt hankinud hunniku erimeelsusi, mida pole ikka veel suutnud lahendada. Endaga mitte läbi saavad inimesed, katkised inimesed on nõrgemad kui terved. Ma ei taha nõrk olla. Aga kui ma ära armuks oleks kõik ilus, praegu on nagu midagi tüdimuse moodi ja ma tunnen nagu oleks kuskil kinni. Ema töö juures on nii ilus naine, aga ma näen teda nii harva, et pole nagu eriti mõtet. Kahe kuu jooksul võib-olla korra. Selle ajaga ma suudan temast ju üle saada ja see ei oleks üldse lõbus, sest ta on tõsiselt ilus. As if lokid ja tumedad juuksed ja hästi heledad silmad ja hästi naiselik. Rohkem polegi vaja vist midagi öelda...minu maitse.
Mingi hetk, kui mul see kriis oli kõrgpunktis jõudsin järeldusele, et ma ei tohi ennast piinata mingite tobedate nõudmistega, mida ma ei suuda ennast täitma sundida. Nüüd olen enda vastu sõbralikum ja palun endalt tegusid. Vaatan, mis saab.
Saatus on päriselt olemas. Elu juhib inimesi. Ma ei tea, miks ma seda usun...
Ma tahaks teada tegelikult, mis on minu õige tegevus, et ma saaks maha rahuneda ja ei peaks end ehk mingite tobeduste ja mõttetustega vaevama, saaks võib-olla isegi midagi head endale teha. Võiks unistada millestki loogilisemast.
Vaat siis, ma ei olegi nii hukas. Ei tea, miks ma seda kirjutasin.
Kas ma peaks enda luuletusi siia üles panema? Huvitaks see kedagi?
Mingi hetk, kui mul see kriis oli kõrgpunktis jõudsin järeldusele, et ma ei tohi ennast piinata mingite tobedate nõudmistega, mida ma ei suuda ennast täitma sundida. Nüüd olen enda vastu sõbralikum ja palun endalt tegusid. Vaatan, mis saab.
Saatus on päriselt olemas. Elu juhib inimesi. Ma ei tea, miks ma seda usun...
Ma tahaks teada tegelikult, mis on minu õige tegevus, et ma saaks maha rahuneda ja ei peaks end ehk mingite tobeduste ja mõttetustega vaevama, saaks võib-olla isegi midagi head endale teha. Võiks unistada millestki loogilisemast.
Vaat siis, ma ei olegi nii hukas. Ei tea, miks ma seda kirjutasin.
Kas ma peaks enda luuletusi siia üles panema? Huvitaks see kedagi?
Thursday, November 20, 2003
Nii. Minu oma riigi idee hakkab aina enam kuju võtma.
Muinu riigis on oma usk. Mul on vaja ainult 12 jüngrit, need ikka leiab, sõbrad aitavad. Siis vaja põhimõtteid ja minna registreerima ja ongi olemas veel uks usulahk. Vot riik on ka toredam kui seal on oma usk. Pealegi ei saa ükski minu välja mõeldud usk halb olla, nii et tuleb kehtestada osaline usuvabadus, et enamus oleks minu usku ja need, kes pole, neil on oma eriload, siis tunnen end ju tähtsamana, eks ole.
Võim hakkab juba praegu pähe, mis siis saab, kui tegudeks läheb?
Ja oma teatri pean ka looma, sest muidu ma ju ei pääsegi lavale ja see oleks väga halb, mul on vaja esineda...oma teatrile saab ise näidendeid ka kirjutada ja keelata näiteks tammsaare mängimise või veel mõne nõmeda asja, näitlejaid saan ise valida, (JEE, ise ka imestan kui head mõtted tulevad, ei kadri adamsonile ja laine mägile, ma isegi ei tea, mis selles mägis mulle nii vastu käib, aga mis siis ikka. Ja uuspõllu, streepi, klenskaja, simmuli, pange (loomulikult!), tamme ja jolie sebib ikka ära, et mängima tuleks minu juurde...)
Veel pööraseid ideid: ma saaks kultuursuse kohustuslikuks teha, teengi! Raisk, milline suurepärane mõte.
Riigis saaks veel mingid tasuta raamatute jagamised teha, need, mis kohustuslikud on, ja avalikult võiks siis nõmedusi ka põletada. Head aega seitse venda, maa õnnistus, kuristik rukkis ja hunnikutes sopakaid. LAHE! VÕIMAS!
Riigiraadios tuleb ainult suurepärast muusikat, vähemalt kolm korda päevas tori amost, väga palju ju ka ikka ei saa, hakkab tüütama ma usun, pj harveyt, igatahes meeldivat muusikat on lademetes, ei jõua minu vaesed käed neid siis trükkida rohkem.
Ma olen ikka tõsisemat sorti geenius ega midagi teha ei ole...
veel üks mõte, et kui ma ei peaks jüngreid leidma, saab nad ju sünnitada ja kasvatan nii, et on ikka väga lojaalsed ja sõnakuulelikud....ja lapsed on muidu ka toredad.
Muinu riigis on oma usk. Mul on vaja ainult 12 jüngrit, need ikka leiab, sõbrad aitavad. Siis vaja põhimõtteid ja minna registreerima ja ongi olemas veel uks usulahk. Vot riik on ka toredam kui seal on oma usk. Pealegi ei saa ükski minu välja mõeldud usk halb olla, nii et tuleb kehtestada osaline usuvabadus, et enamus oleks minu usku ja need, kes pole, neil on oma eriload, siis tunnen end ju tähtsamana, eks ole.
Võim hakkab juba praegu pähe, mis siis saab, kui tegudeks läheb?
Ja oma teatri pean ka looma, sest muidu ma ju ei pääsegi lavale ja see oleks väga halb, mul on vaja esineda...oma teatrile saab ise näidendeid ka kirjutada ja keelata näiteks tammsaare mängimise või veel mõne nõmeda asja, näitlejaid saan ise valida, (JEE, ise ka imestan kui head mõtted tulevad, ei kadri adamsonile ja laine mägile, ma isegi ei tea, mis selles mägis mulle nii vastu käib, aga mis siis ikka. Ja uuspõllu, streepi, klenskaja, simmuli, pange (loomulikult!), tamme ja jolie sebib ikka ära, et mängima tuleks minu juurde...)
Veel pööraseid ideid: ma saaks kultuursuse kohustuslikuks teha, teengi! Raisk, milline suurepärane mõte.
Riigis saaks veel mingid tasuta raamatute jagamised teha, need, mis kohustuslikud on, ja avalikult võiks siis nõmedusi ka põletada. Head aega seitse venda, maa õnnistus, kuristik rukkis ja hunnikutes sopakaid. LAHE! VÕIMAS!
Riigiraadios tuleb ainult suurepärast muusikat, vähemalt kolm korda päevas tori amost, väga palju ju ka ikka ei saa, hakkab tüütama ma usun, pj harveyt, igatahes meeldivat muusikat on lademetes, ei jõua minu vaesed käed neid siis trükkida rohkem.
Ma olen ikka tõsisemat sorti geenius ega midagi teha ei ole...
veel üks mõte, et kui ma ei peaks jüngreid leidma, saab nad ju sünnitada ja kasvatan nii, et on ikka väga lojaalsed ja sõnakuulelikud....ja lapsed on muidu ka toredad.
Wednesday, November 12, 2003
ma olen väga sitas tujus. nii sitas, et ma ei suuda end kontrollida. võib-olla on sitt tuju just sellepärast, et ma tean, et ma ei suuda mitte midagi teha. selles suuremas plaanis. et ma ju tegelikult ei saa oma elu ise juhtida, see lihtsalt juhindub võimalustest või ma ei tea millest. ja väga selgelt mäletan ma seda, kuidas üheksandas klassis vaidlesi ajaloo õpetajaga selle üle, et tehku, mis teised tahavad, mina kontrollin oma elu igat pidi ja minu elu on kõik täpselt nii nagu ma tahan. olen targem ja tean, et see nii ei ole. aga selle õpsi ees ma ikkagi ei vaband ta oli jobu ja ei vaielnud mulle peaaegu kunagi vastu, täielik luuser oli, mingi hetk arvasin, et ta isegi kardab mind. see mingi hetk olin oma meelest jumal ka...
igatahes ma tahaks, et ma oleks enesekindlam ja ülbem ja pohuistlikum. fack ma ei saa aru. ma tegelt peksaks midagi hea meelega. oh varsti näen ma oma venda...väga hea. ma vist peksaks tegelikult kõiki, ennast ka.
kui ma koolist tulin ja kotti kuivanud lehtedega nägin, siis tahtsin selle ümber keerata ja kõik lehed viimseni sealt kotist välja puistata. veel parem oleks olnud need maa külge ka kleepida. siis ei saagi neid maa küljest lahti ja oh õudust tänaval on lehed!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! appppppiiiiiii!!!!!! eksju. ja siis ma tahtsin veel autode kummid läbi torgata ja mõnus oleks ka klaaasid kurikaga segi peksta, signa huilgamise saatel. raisk, mul on naeratus näol ja ma ei saa seda maha suruda, nii et veidi parem on vist juba.
ma olen tegelikult üldse liiga emotsionaalseks muutunud, see ei ole hea. hea on olla rahulik ja mitte lasta endasse igasugu paska, istud oma mullis ja kogu aeg on hea olla ja naeratad pidevalt.
ja veel. ma nõuan endalt liiga palju, mitte just võimatut, sest ma tean, et olen võimeline tegema suuri tegusid, aga ma pole valmis oma laiskusest loobuma. eks see sisemine lõhestumine tekita ka pingeid. ja stressi.
Kaisa, SA JU TEAD ET SEE LÄHEB ÜLE. sul on lihtsalt sitt periood, kuidas sa viimasel ajal endaga toime ei tule? kes on su nii sassi keeranud? ma ei saa sinust aru! võta rahulikult, hullud on ka inimesed, teoreetiliselt. sa ei tohiks seda sinna lõppu tegelikult kirjutada, sest sa pead positiivselt mõtlema.
fack kõik beibed ja rullikad tapaks ära. seina äärde ja maha laskmisele.
mul on sitt periood.
AGA SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE!
igatahes ma tahaks, et ma oleks enesekindlam ja ülbem ja pohuistlikum. fack ma ei saa aru. ma tegelt peksaks midagi hea meelega. oh varsti näen ma oma venda...väga hea. ma vist peksaks tegelikult kõiki, ennast ka.
kui ma koolist tulin ja kotti kuivanud lehtedega nägin, siis tahtsin selle ümber keerata ja kõik lehed viimseni sealt kotist välja puistata. veel parem oleks olnud need maa külge ka kleepida. siis ei saagi neid maa küljest lahti ja oh õudust tänaval on lehed!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! appppppiiiiiii!!!!!! eksju. ja siis ma tahtsin veel autode kummid läbi torgata ja mõnus oleks ka klaaasid kurikaga segi peksta, signa huilgamise saatel. raisk, mul on naeratus näol ja ma ei saa seda maha suruda, nii et veidi parem on vist juba.
ma olen tegelikult üldse liiga emotsionaalseks muutunud, see ei ole hea. hea on olla rahulik ja mitte lasta endasse igasugu paska, istud oma mullis ja kogu aeg on hea olla ja naeratad pidevalt.
ja veel. ma nõuan endalt liiga palju, mitte just võimatut, sest ma tean, et olen võimeline tegema suuri tegusid, aga ma pole valmis oma laiskusest loobuma. eks see sisemine lõhestumine tekita ka pingeid. ja stressi.
Kaisa, SA JU TEAD ET SEE LÄHEB ÜLE. sul on lihtsalt sitt periood, kuidas sa viimasel ajal endaga toime ei tule? kes on su nii sassi keeranud? ma ei saa sinust aru! võta rahulikult, hullud on ka inimesed, teoreetiliselt. sa ei tohiks seda sinna lõppu tegelikult kirjutada, sest sa pead positiivselt mõtlema.
fack kõik beibed ja rullikad tapaks ära. seina äärde ja maha laskmisele.
mul on sitt periood.
AGA SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE! SEE LÄHEB ÜLE!
Tuesday, November 11, 2003
noh ma olen luuser, aga mis siis ikka. ma tegelikult ei tea, kuidas minust nii ebakindel inimene sai, ei pannud tähele ja nii ta vist jäigi kahe silma vahele, see muutumine ma mõtlen. ikka juhtub mõnikord.
aga seekord olen luuser sellepärast, et pole kommenteerimisasja külge saanud. aga ma ei anna alla. lollid ikka ju ei anna...
aga seekord olen luuser sellepärast, et pole kommenteerimisasja külge saanud. aga ma ei anna alla. lollid ikka ju ei anna...
Friday, November 07, 2003
aitäh lugupeetud väga austatud e.p. sellise armsa kommentaari eest. kas siis saab ka kommenteerimise asja juurde panna? väike häkker nagu sa oled. võid koolis ka rääkida kui meelde tuleb...
ma peaks siia vist rohkem natuke kirjutama tegelikult küll, sest siis on nagu natuke midagigi, mis mälu asendab, sest selle asjaga on küll halvad lood...aga eks paistab...kunagi kui mul aega on ja ma lihtsalt ei vingu, et pole ja mida iganes, siis äkki. siis kui ma suudan tegutseda.
elu on ilus muide. ei ole raske ja inimesed ei ole nõmedad. lihtsalt seda on vist ka vaja vahete vahel meelde tuletada.
ma peaks siia vist rohkem natuke kirjutama tegelikult küll, sest siis on nagu natuke midagigi, mis mälu asendab, sest selle asjaga on küll halvad lood...aga eks paistab...kunagi kui mul aega on ja ma lihtsalt ei vingu, et pole ja mida iganes, siis äkki. siis kui ma suudan tegutseda.
elu on ilus muide. ei ole raske ja inimesed ei ole nõmedad. lihtsalt seda on vist ka vaja vahete vahel meelde tuletada.
vaat, võib-olla oleks viisakas koolikotid ühistranspordis selga jätta ja viisakas oleks lihtsalt nõmedad reisijad lihtsalt maha, kõigil oleks viisakas ehk siis hea.
miks ma kirjutangi, tegelikult ju midagi öelda ei ole. kästi. olen käskkirjanik. mõtlesin, et tegelikult ei saa minust näitlejat, aga minus on ideaalne kriitikumaterjal. alles hiljuti ei trampinud ma maha kõike mis veidigi närvidele käis, kunsti mõttes. et luua, peab olema suur, ja kui lood, siis oledki piisavalt tolerantne, et mitte lihtsalt lõhkuda. (hea, kui ma ise oma tekstist aru saan, eks). ja austab ka teiste tööd, isegi kui see on massikultuur või sport, sest mõlemad tegelikult ei ole kultuur, aga seda teemat ma ei selgita, sest siis ma mõtlen ise ümber ja see on paha, mõnes asjas võiks inimene ikka kindel ka olla...spordi suhtes ei mõtle kindlasti.
aga nüüd olen aina enam vingunud. viiuldaja katusel ei olnud midagi erilist ja malvius on tegelikult ikkagi osav lavastaja. eestis vähemalt.
ühesõnaga ma ei saa mitte lavakasse vaid hakkan kriitikuks, kõik kriitikud on peaaegu alati läbipõlenud näitlejad. kibestunud jne. mina ka vaikselt kibestun.
miks ma kirjutangi, tegelikult ju midagi öelda ei ole. kästi. olen käskkirjanik. mõtlesin, et tegelikult ei saa minust näitlejat, aga minus on ideaalne kriitikumaterjal. alles hiljuti ei trampinud ma maha kõike mis veidigi närvidele käis, kunsti mõttes. et luua, peab olema suur, ja kui lood, siis oledki piisavalt tolerantne, et mitte lihtsalt lõhkuda. (hea, kui ma ise oma tekstist aru saan, eks). ja austab ka teiste tööd, isegi kui see on massikultuur või sport, sest mõlemad tegelikult ei ole kultuur, aga seda teemat ma ei selgita, sest siis ma mõtlen ise ümber ja see on paha, mõnes asjas võiks inimene ikka kindel ka olla...spordi suhtes ei mõtle kindlasti.
aga nüüd olen aina enam vingunud. viiuldaja katusel ei olnud midagi erilist ja malvius on tegelikult ikkagi osav lavastaja. eestis vähemalt.
ühesõnaga ma ei saa mitte lavakasse vaid hakkan kriitikuks, kõik kriitikud on peaaegu alati läbipõlenud näitlejad. kibestunud jne. mina ka vaikselt kibestun.
Wednesday, November 05, 2003
mul oli meeldiv kogemus. enne koolivaheaega solvusin kirjanduseõpsi peale, väga lolli ja tobeda asja pärast, aga see lihtsalt läks sinna, kus poleks pidanud. ta kirjutas lolle vigu tahvlile ja minu vea kuuluvuse teatas kõva häälega. see oli ka ainuke. tema tahtis lihtsalt näidata, et mina ka vigu teen, mitte mulle nina alla hõõruda. ei teadnud, et nii mõjus. täna rääkisime asjad ära ja ta vabandas. ütles, et ei tahaks halvasti öelda eriti veel mulle, sest peab minust lugu ja peab mind lahedaks. mitu korda ikka vabandas ja tahtis ikka sõber olla.
see, et minu paha tuju ja solvumine nii mõjutas, tekitas hea tunde, et ikka päris kõik mind ei vihka ka ja ei ole ma midagi nii hull inimene.
ma ei näe end kõrvalt ja sellepärast ei oska hinnata ka. kardan võib-olla hinnata. üle või alla. ma ei tea. võib-olla lihtsalt üldiselt.
kirjutasin lulule kirja. luuletuse. ootasin tegelikult suuri ovotsioone, aga ta võib-olla oli üllatunud ja sellepärast tegi napilt, reageerimisega. tahtis asju lihtsana hoida.
see, et minu paha tuju ja solvumine nii mõjutas, tekitas hea tunde, et ikka päris kõik mind ei vihka ka ja ei ole ma midagi nii hull inimene.
ma ei näe end kõrvalt ja sellepärast ei oska hinnata ka. kardan võib-olla hinnata. üle või alla. ma ei tea. võib-olla lihtsalt üldiselt.
kirjutasin lulule kirja. luuletuse. ootasin tegelikult suuri ovotsioone, aga ta võib-olla oli üllatunud ja sellepärast tegi napilt, reageerimisega. tahtis asju lihtsana hoida.
