terve mõistus ei ole eelis
Monday, September 29, 2003
Koolilood I
minu koolilugude sarja esimene lugu. kõik vist teavad, et ma oma praegust mata õpsi väga-väga armastan...nii et ma kirjutasin selle loo. ja siis tekkiski idee terve sari kirjutada. ja üks kirjutamise põhjus oli veel see, et mu klassivend tahtis lugeda lugu kus oleks verd ja lesbisid, ta on selline heledapäine, õlgadeni juuksed...
eile enam-vähem lõpetasin teise loo ja äkki panen selle ka varsti üles. otsustasin ikkagi kirjanikuks hakata.
Oli tavaline teisipäeva hommik. Vilvi ärkas oma tavalisel ajal, veidi enne kuut. Eks aastad anna märku: ta ei suutnud hommikuti kaua magada. Noorena võis ta magada lõunani. Aga nüüd... Nüüd lähenes ta viiekümne viiele. Kahe nädala pärast teisipäeval on tal juubel. Isegi väike tähistamine on plaanis lähemate sõpradega. Kohvi ja koogikesed.
Ta läks vannituppa ja võttis dušši. Algamas üks tüüpiline päev. Ta oli oma õpetajaametit juba vihkama hakanud. Õpilased ei kuulanud teda. Ta mõtles endamisi, miks küll ei suuda nad viit minutitki vait olla? Miks kuradi pärast. Kohe kui ta oli kuradist mõelnud, vaatas ta peeglisse ja nägi, kuidas tema nägu roosaks tõmbus. Teda ei oldud kasvatatud ropendama. Ropendamine oli paha. Nii rääkis talle ema ja ema teadis kõike. Aga seal koolis, kuhu ta oli õppeaasta algul tulnud (nüüd oli sest päevast möödunud juba paar kuud), see muutis ta halvaks.
Ta palus mõttes emalt andeks. Ema käskis alati vabandust paluda, kui Vilvi midagi paha tegi. Ema oli nüüd surnud ja ta sai vabalt andestust saada igal pool ning igal ajal. Tema lastetoa-kasvatus oli eeskujulik: iga kord, kui ta aevastas või köhatas, palusta vabandust. Ta kuulas alati inimesed ära, kui need just õpilased polnud, aga need ei ole ju ka inimesed tegelikult, kui tõsiselt järele mõelda...Ta ei seganud jutule vahele, tihti andis ta inimesele igaks juhuks veel paar lisa sekundit, enne kui rääkima hakkas, juhuks kui peaks midagi lisada olema. Igati korralik tüdruk juba sünnist saati. Ta ei nutnud peaaegu kunagi, kui veel päris väike oli.
Ta sõi ja riietus. Ta kandis jälle oma lillat kostüümi: see oli tema lemmik ja see oli ka tema teetöölisest mehe lemmik. Nad olid koos elanud juba sellest ajast, kui Vilvi veel kahekümneaastane oli, muidugi mõista olid nad ka kogu aja abielus mitte nagu tänapäeva noorus, kes alustavad juba väga varakult oma seksuaalelusid.
Vilvi heitis pilgu peeglisse. Ta oli tüse ja teadis seda, aga enam, pärast pikki aastaid, ei häirinud see teda. Aga tema jalad ja käed olid veel peenikesed ning see meeldis talle. Oma kasvuga polnud ta rahul, 158 sentimeetrit ei ole sobilik, ma peaksin pikem olema... Ta silus oma juukeid, mis kuivasid ruttu, sest viimasel ajal olid need juba üsna hõredaks jäänud, aga et näidata (ja ka ennast veenda) nagu oleks neid rohkem, lasi ta igal kuul endale tugevad keemilised lokid teha. Ah jaa, meenus Vilvile, ma unustasin oma huuleläike, kõik kannavad seda ja ma pean ilus välja nägema, isegi kui keegi seda hinnata ei oska.
Ta astus koduuksest välja ja läks bussi peale, siit ei olnud palju maad, mõnisada meetrit kõigest.
Bussis sai ta istuma ja mõtles tülgastusega, et täna on teisipäev: mul on kaks tundi üheteistkümnenda b-ga. See klass on kõigist kõige võimatum. Ma ei saa aru, kuidas üldse inimesed saavad nii idiootsed olla (Anna andeks, ema, ma ei tahtnud paha sõna kasutada), nad ei suuda isegi viite sekundit vait olla, täiesti alaarenenud. Ning nad julgevad mu vigu parandada, kas nad ei saa aru, et inimesed ikka eksivad. Ma olen neile vaid naerualune, muud nad ei tee, kui mõnitavad.
Oi! Minu peatus, ärkas naine järsku oma mõtetest. Ta astus bussist välja ja sammus kooli poole. Koolis oli veel vaikne... kuid mitte kauaks, märatsevad õpilased juba kogunesid. Kakskümmend minutit puudus kaheksast.
Vilvi läks oma klassi. Mu päev kohe peab halvasti algama: esimene tund üksteist b. Neil on alati hilinejaid ja mitte üks või kaks ikka üle viie. Ma pean kunagi oma ähvarduse teoks tegema ja ukse peale tunni algust lukku keerama. Nad ainult segavad, mõtles ta.
Kell helises. Ma ennustasin õigesti: jällegi hilinejaid. Kas nad ei tunne kella? Jälle üks tavapärane, ebameeldiv tund. Mõnitavad märkused, naeruturtsatused tüdrukute hulgas ja need “salajased” kommentaarid, kas nad tõesti arvavad, et olen kurt. Ma olen õpetaja mitte kurt! Nad on lihtsalt jälle ühed närused inimesed, kellest niikuinii kunagi mitte midagi ei saa.
Lõpuks ometi tund sai läbi.
“Kes on teie klassis korrapidaja?” küsis Vilvi.
“Esimene pink,” nad vastasid alati nii.
Naine käskis neil tahvli puhtaks teha. Ta vaatas kella ja nägi, et tal on piisavalt aega ning võttis tahvlilapid, et need puhtaks pesta. Läks loridori kraani juurde ja hakkas pesema.
Seal samas olid kolm ülemeelikut tüdrukut. Nad jooksid ja ajasid üksteist taga, ise meeletult naerdes. Nad olid umbes kaheteistkümne aastased.
Korraga jooksis üks tüdrukutest Vilvi suunas, teiste eest ära, aga ta ei pannud õpetajat tähele, sest vaatas taha. Naine viiekümnendates oli just kraani kohale kummardunud, kui tüdruk tema peale kukkus ja nii õnnetult, et Vilvi oma pea kraani vastu ära lõi. No õigemini ei löönud ta pead ära, vaid kraan oli tal ikka peas ja ta tõmbles. See oli silmakoopa kaudu ajju tunginud ja nüüd jooksis halli-punase segust vedelikku koos veega kraanikausist alla. Külma raudse toru teine ots oli ka koljust läbi tunginud ja see paistis. See oli jube vaatepilt. Ei tea kuidas, olid mõned hallid lörakad ka seina peal. Otsajooksnud tüdruk seisis kangelt paigal ja oli näost valge kui lubi, aga üsna kohe jõudis kohale sihvakas, pikk koolipsühholoog ja viis tüdrukukese oma ruumi rahunema ja olukorraga leppima.
Vilvi tõmbles ikka veel, aga nüüd ta ainult rippus peadpidi kraani küljes: tema jalad ei hoidnud teda enam püsti. Kell helises tundi ja rahvas liikus laiali, seda oli sinna väga palju kogunenud, aga see oli ainult üks järjekordne õpetaja, kes surma sai ja keegi ei hoolinud temast.
Kui kedagi peale surnukeha enam koridoris polnud, tulid trepist üles kaks õhetavat tüdrukut: nad olid just trepialusest ruumist tulnud. Neil oli võti ja käisid seal pidevalt suudlemas. Kui nad ikka veel veidi tõmblevat keha nägid, naersid vaid, tundes ära matemaatikaõpetaja. Tal oli ju seljas jälle see lilla kostüüm. Ainult nüüd olid sellel imelikud hallikaspunased plekid. Nad läksid veidi edasi ja nägid lähenevat poissi. Tal olid enam-vähem õlgadeni heledad juuksed. Tüdrukutel oli üksteisest ja üksteise sõrmedest juba väheks jäänud. Mõlemale meeldis poiss. Nad hoidsid ikka veel käest kinni ja nüüd hakkasid meelalt ja aeglaselt suudlema. Kui poiss juba nende juures oli, võtsid nad ta endi vahele ja seksisid seal samas koridoris, ainsaks pealtvaatajaks too surnukeha.
Kui noored oma tegudega valmis olid saanud, läksid nad minema ja varsti peale seda jõudsid kohale ka kiirabitöötajad. Tunnistasid Vilvi surnuks ja viisid ta oma punavalge autoga minema. Ema juurde...
minu koolilugude sarja esimene lugu. kõik vist teavad, et ma oma praegust mata õpsi väga-väga armastan...nii et ma kirjutasin selle loo. ja siis tekkiski idee terve sari kirjutada. ja üks kirjutamise põhjus oli veel see, et mu klassivend tahtis lugeda lugu kus oleks verd ja lesbisid, ta on selline heledapäine, õlgadeni juuksed...
eile enam-vähem lõpetasin teise loo ja äkki panen selle ka varsti üles. otsustasin ikkagi kirjanikuks hakata.
Oli tavaline teisipäeva hommik. Vilvi ärkas oma tavalisel ajal, veidi enne kuut. Eks aastad anna märku: ta ei suutnud hommikuti kaua magada. Noorena võis ta magada lõunani. Aga nüüd... Nüüd lähenes ta viiekümne viiele. Kahe nädala pärast teisipäeval on tal juubel. Isegi väike tähistamine on plaanis lähemate sõpradega. Kohvi ja koogikesed.
Ta läks vannituppa ja võttis dušši. Algamas üks tüüpiline päev. Ta oli oma õpetajaametit juba vihkama hakanud. Õpilased ei kuulanud teda. Ta mõtles endamisi, miks küll ei suuda nad viit minutitki vait olla? Miks kuradi pärast. Kohe kui ta oli kuradist mõelnud, vaatas ta peeglisse ja nägi, kuidas tema nägu roosaks tõmbus. Teda ei oldud kasvatatud ropendama. Ropendamine oli paha. Nii rääkis talle ema ja ema teadis kõike. Aga seal koolis, kuhu ta oli õppeaasta algul tulnud (nüüd oli sest päevast möödunud juba paar kuud), see muutis ta halvaks.
Ta palus mõttes emalt andeks. Ema käskis alati vabandust paluda, kui Vilvi midagi paha tegi. Ema oli nüüd surnud ja ta sai vabalt andestust saada igal pool ning igal ajal. Tema lastetoa-kasvatus oli eeskujulik: iga kord, kui ta aevastas või köhatas, palusta vabandust. Ta kuulas alati inimesed ära, kui need just õpilased polnud, aga need ei ole ju ka inimesed tegelikult, kui tõsiselt järele mõelda...Ta ei seganud jutule vahele, tihti andis ta inimesele igaks juhuks veel paar lisa sekundit, enne kui rääkima hakkas, juhuks kui peaks midagi lisada olema. Igati korralik tüdruk juba sünnist saati. Ta ei nutnud peaaegu kunagi, kui veel päris väike oli.
Ta sõi ja riietus. Ta kandis jälle oma lillat kostüümi: see oli tema lemmik ja see oli ka tema teetöölisest mehe lemmik. Nad olid koos elanud juba sellest ajast, kui Vilvi veel kahekümneaastane oli, muidugi mõista olid nad ka kogu aja abielus mitte nagu tänapäeva noorus, kes alustavad juba väga varakult oma seksuaalelusid.
Vilvi heitis pilgu peeglisse. Ta oli tüse ja teadis seda, aga enam, pärast pikki aastaid, ei häirinud see teda. Aga tema jalad ja käed olid veel peenikesed ning see meeldis talle. Oma kasvuga polnud ta rahul, 158 sentimeetrit ei ole sobilik, ma peaksin pikem olema... Ta silus oma juukeid, mis kuivasid ruttu, sest viimasel ajal olid need juba üsna hõredaks jäänud, aga et näidata (ja ka ennast veenda) nagu oleks neid rohkem, lasi ta igal kuul endale tugevad keemilised lokid teha. Ah jaa, meenus Vilvile, ma unustasin oma huuleläike, kõik kannavad seda ja ma pean ilus välja nägema, isegi kui keegi seda hinnata ei oska.
Ta astus koduuksest välja ja läks bussi peale, siit ei olnud palju maad, mõnisada meetrit kõigest.
Bussis sai ta istuma ja mõtles tülgastusega, et täna on teisipäev: mul on kaks tundi üheteistkümnenda b-ga. See klass on kõigist kõige võimatum. Ma ei saa aru, kuidas üldse inimesed saavad nii idiootsed olla (Anna andeks, ema, ma ei tahtnud paha sõna kasutada), nad ei suuda isegi viite sekundit vait olla, täiesti alaarenenud. Ning nad julgevad mu vigu parandada, kas nad ei saa aru, et inimesed ikka eksivad. Ma olen neile vaid naerualune, muud nad ei tee, kui mõnitavad.
Oi! Minu peatus, ärkas naine järsku oma mõtetest. Ta astus bussist välja ja sammus kooli poole. Koolis oli veel vaikne... kuid mitte kauaks, märatsevad õpilased juba kogunesid. Kakskümmend minutit puudus kaheksast.
Vilvi läks oma klassi. Mu päev kohe peab halvasti algama: esimene tund üksteist b. Neil on alati hilinejaid ja mitte üks või kaks ikka üle viie. Ma pean kunagi oma ähvarduse teoks tegema ja ukse peale tunni algust lukku keerama. Nad ainult segavad, mõtles ta.
Kell helises. Ma ennustasin õigesti: jällegi hilinejaid. Kas nad ei tunne kella? Jälle üks tavapärane, ebameeldiv tund. Mõnitavad märkused, naeruturtsatused tüdrukute hulgas ja need “salajased” kommentaarid, kas nad tõesti arvavad, et olen kurt. Ma olen õpetaja mitte kurt! Nad on lihtsalt jälle ühed närused inimesed, kellest niikuinii kunagi mitte midagi ei saa.
Lõpuks ometi tund sai läbi.
“Kes on teie klassis korrapidaja?” küsis Vilvi.
“Esimene pink,” nad vastasid alati nii.
Naine käskis neil tahvli puhtaks teha. Ta vaatas kella ja nägi, et tal on piisavalt aega ning võttis tahvlilapid, et need puhtaks pesta. Läks loridori kraani juurde ja hakkas pesema.
Seal samas olid kolm ülemeelikut tüdrukut. Nad jooksid ja ajasid üksteist taga, ise meeletult naerdes. Nad olid umbes kaheteistkümne aastased.
Korraga jooksis üks tüdrukutest Vilvi suunas, teiste eest ära, aga ta ei pannud õpetajat tähele, sest vaatas taha. Naine viiekümnendates oli just kraani kohale kummardunud, kui tüdruk tema peale kukkus ja nii õnnetult, et Vilvi oma pea kraani vastu ära lõi. No õigemini ei löönud ta pead ära, vaid kraan oli tal ikka peas ja ta tõmbles. See oli silmakoopa kaudu ajju tunginud ja nüüd jooksis halli-punase segust vedelikku koos veega kraanikausist alla. Külma raudse toru teine ots oli ka koljust läbi tunginud ja see paistis. See oli jube vaatepilt. Ei tea kuidas, olid mõned hallid lörakad ka seina peal. Otsajooksnud tüdruk seisis kangelt paigal ja oli näost valge kui lubi, aga üsna kohe jõudis kohale sihvakas, pikk koolipsühholoog ja viis tüdrukukese oma ruumi rahunema ja olukorraga leppima.
Vilvi tõmbles ikka veel, aga nüüd ta ainult rippus peadpidi kraani küljes: tema jalad ei hoidnud teda enam püsti. Kell helises tundi ja rahvas liikus laiali, seda oli sinna väga palju kogunenud, aga see oli ainult üks järjekordne õpetaja, kes surma sai ja keegi ei hoolinud temast.
Kui kedagi peale surnukeha enam koridoris polnud, tulid trepist üles kaks õhetavat tüdrukut: nad olid just trepialusest ruumist tulnud. Neil oli võti ja käisid seal pidevalt suudlemas. Kui nad ikka veel veidi tõmblevat keha nägid, naersid vaid, tundes ära matemaatikaõpetaja. Tal oli ju seljas jälle see lilla kostüüm. Ainult nüüd olid sellel imelikud hallikaspunased plekid. Nad läksid veidi edasi ja nägid lähenevat poissi. Tal olid enam-vähem õlgadeni heledad juuksed. Tüdrukutel oli üksteisest ja üksteise sõrmedest juba väheks jäänud. Mõlemale meeldis poiss. Nad hoidsid ikka veel käest kinni ja nüüd hakkasid meelalt ja aeglaselt suudlema. Kui poiss juba nende juures oli, võtsid nad ta endi vahele ja seksisid seal samas koridoris, ainsaks pealtvaatajaks too surnukeha.
Kui noored oma tegudega valmis olid saanud, läksid nad minema ja varsti peale seda jõudsid kohale ka kiirabitöötajad. Tunnistasid Vilvi surnuks ja viisid ta oma punavalge autoga minema. Ema juurde...
Friday, September 12, 2003
ma tean, et kõige parem on rääkida endaga. ei pea midagi üle rääkima ja seletama. kõige kergem on endale ka kirjutada, keda üldse peaks huvitam aminu asjad, minu mõtted ja minu soigumised. aga praegu tekib tunne, et keegi kuulab ja talle ka ei pea seletama. internet on auk, kus mahub kõik ära.
ja mul on vajadus näha oma teksti kuskil avalikult, aga nii et mu sõbrad ei tea, sest nad kiidaks seda heaks...ma ei usu sõprade komplimente, sest nad peavadki hästi ütlema.
ja mul on vajadus näha oma teksti kuskil avalikult, aga nii et mu sõbrad ei tea, sest nad kiidaks seda heaks...ma ei usu sõprade komplimente, sest nad peavadki hästi ütlema.
